Justiits- ja Digiministeerium saatis juulis kooskõlastusringile eelnõu, millega võetakse üle Euroopa parandamisõiguse direktiiv. Seletuskiri kordab läbivalt üht lauset: direktiiv on maksimaalselt harmoneeriv ja Eesti võtab üle ainult miinimumi. Sätete kaupa võrreldes seda lauset päriselt kinnitada ei saa. Kolmes kohas läheb eelnõu Euroopast kaugemale, mitmes kohas jääb sellest aga maha. Vaatame mõlemat poolt.
Direktiiv (EL) 2024/1799 oleks tulnud üle võtta 31. juuliks 2026. Eesti hilineb. Sisuliselt teeb direktiiv kolm asja: paneb teatud kaupade tootjatele kohustuse tarbija nõudel toode ära parandada ka pärast seda kui müüja vastutus on läbi; loob vabatahtliku Euroopa parandusteabe vormi, millega parandaja saab siduda end 30 päevaks oma pakkumisega; ning käivitab Euroopa veebiplatvormi, kust tarbija parandaja üles leiab. Lisaks muudetakse kaupade müügi direktiivi nii, et parandamise valimine pikendab müüja vastutust.
Enne konkreetsete kohtade juurde minekut üks oluline taust. Direktiivi artikkel 3 on maksimaalse ühtlustamise klausel: liikmesriik ei tohi kehtestada ega säilitada sätteid, mis direktiivist erinevad. Vabadus on antud vaid üksikutes kohtades, mis on eraldi välja kirjutatud. See tähendab, et kõrvalekalded ei ole siin maitseküsimus, vaid vajavad põhjendust.
Alustame sellest, kus Eesti läheb kaugemale. Kõige suurem erinevus puudutab müüja vastutuse tähtaega. Direktiiv ütleb selgelt: kui tarbija valib puudusega asja asendamise asemel parandamise, pikeneb müüja vastutuse tähtaeg üks kord kaheteistkümne kuu võrra ja see kaksteist kuud liidetakse järelejäänud tähtajale. Eelnõu sõnastab sama asja teisiti. Selle järgi tähtaeg parandamise korral algab uuesti ja pikeneb lisaks veel aasta võrra. Kaks soodustust ühe asemel.
Numbrites näeb vahe välja nii. Kui pesumasin läheb katki kuus kuud pärast ostu ja tarbija laseb selle parandada, vastutab müüja Euroopa valemi järgi kokku kaks ja pool aastat ostust arvates. Eelnõu valemi järgi kolm ja pool. Kuudes: 30 vrs 42. Ja mida varem asi parandatakse, seda suuremaks vahe kasvab, sest Euroopa valemis järelejäänud tähtaeg kahaneb, eelnõu omas mitte.
Seletuskiri põhjendab valikut sellega, et muidu jääks vastutus alla direktiivis soovitud kolme aasta. See põhjendus ei pea paraku vett. Kolmeaastane nõue on kirjas kaupade müügi direktiivi uues lõikes 5a ja on suunatud nendele liikmesriikidele, kes müüja vastutusele kindlaid tähtaegu ette ei näe või lähtuvad ainult aegumistähtajast. Eesti nende hulka ei kuulu. Kõige kõnekam on see, et seletuskirja enda vastavustabel ütleb sama sätte kohta otsesõnu, et see puudutab teistsuguse õigussüsteemiga liikmesriike kui Eesti. Ehk siis dokument vaidleb iseendaga.
Niisuguse valiku tegemine iseenesest on lubatud ning liikmesriikidele ongi jäetud võimalus valida pikemad tähtajad. Aga see ei ole miinimum, nagu Justiitsministeerium väidab! Ning sellel on kaks praktilist tagajärge. Esiteks on mõjuanalüüs alahinnatud: seletuskirja mõjude peatükk räägib läbivalt vastutuse pikenemisest ühe aasta võrra ega arvesta tähtaja uuesti algamist, mistõttu müüjatele, maaletoojatele ja hulgimüüjatele tegelikult langev koormus on suurem kui kirjas. Teiseks ei kajastu eelnõus kaasamise tulemus. Seletuskiri ise ütleb, et kaasatud osapooled ei näinud vajadust minna direktiivi miinimumist kaugemale ja et eelnõus on sellest kinni peetud. Selle sätte puhul ei ole.
Väike kõrvalmärkus samast kohast: VÕS-i aegumistähtaega eelnõu ei puutu. Nii tekib olukord, kus nõue võib olla müüja vastutuse tähtaja sees aga samal ajal on juba aegunud.
Teine koht, kus eelnõu Euroopast kiiremini jookseb, on paar sõnakasutust. Direktiiv seob tähtaja pikenemise parandamisega kui õiguskaitsevahendiga ehk olukorraga, kus asi viiakse müüja vastutuse raames lepingutingimustega vastavusse. Eelnõu ütleb, et tähtaeg pikeneb ’igal juhul’. Sõnakasutus ’igal juhul’ katab ka olukorrad, mida direktiiv ei hõlma: müüja parandab asja hea tahte avaldusena, kuigi vaidleb puuduse olemasolule vastu; parandamine käib müügigarantii alusel; või, kõige kummalisem, tarbija tellib ise tasulise remondi enda tekitatud kahjustusele. Viimasel juhul pikendaks tarbija enda kinni makstud remont müüja seadusjärgset vastutust kogu asja mistahes algupärase puuduse eest. Kuna seletuskirja selgitus räägib järjekindlalt parandamisest õiguskaitsevahendina, siis loodan, et tegemist on pigem lohakusega sõnastuses kui teadliku valikuga.
Kolmandaks sanktsioon. Direktiiv nõuab, et karistus oleks mõjus, proportsionaalne ja hoiatav. Karistusmäära jätab aga liikmesriigi otsustada. Eesti otsustas, et juriidilisele isikule rakenduvaks ülemmääraks on 400 000 eurot ja füüsilisele isikule rakenduvaks ülemmääraks on 300 trahviühikut. Seletuskiri ei käsitle seda valikuna ega võrdle määra tarbijakaitseseaduse teiste koosseisudega. Tähelepanuväärne on ka see, et ühe ja sama määra alla mahuvad väga erineva raskusega teod nagu parandamisest põhjendamatu keeldumine, varuosade ebamõistlik hinnastamine, parandamist takistavate tehniliste lahenduste kasutamine ja soovitusliku hinnakirja veebilehel avaldamata jätmine. Viimane on puhtalt formaalne teavituskohustus. Eesti oludes on adressaat pealegi harva tootja ise, sest seletuskirja enda hinnangul lisas nimetatud tooteid siin ei valmistata ja kohustus liigub edasi maaletoojale või levitajale, kellest valdav osa on alla kümne töötajaga ettevõtted.
Aga medalil on teine pool. Seal, kus eelnõu läheb kaugemale, on valikud tehtud teadlikult. Seal, kus Eesti maha jääb, tundub aga tegemist olevat lihtsalt ununemisega.
Kõige selgem lünk puudutab karistusi. Direktiiv nõuab karistusnorme artiklite 4, 5 ja 6 rikkumise eest. Artikkel 4 on Euroopa parandusteabe vorm. Uus väärteokoosseis tarbijakaitseseaduses katab aga ainult artiklid 5 ja 6 ehk tootja parandamiskohustuse ja teavitamise. Parandusteabe vormi puudutavad rikkumised jäävad sanktsioonita: vormi eest tasu küsimine, tingimuste muutmine kehtivusaja jooksul, diagnostikakulust ette teatamata jätmine. Ka siin kinnitab seletuskirja vastavustabel asja ise ära, märkides artikli 15 vasteks üksnes selle ühe paragrahvi.
Teine koht on peenem kuid tarbija jaoks otseselt tuntav. Direktiiv ütleb, et parandaja ei muuda vormis esitatud tingimusi 30 päeva jooksul alates hetkest, mil vorm tarbijale esitati. Eesti eelnõu ütleb, et parandaja on seotud 30 päeva jooksul alates tarbija taotluse kättesaamisest. Kuna vorm tuleb esitada mõistliku aja jooksul pärast taotlust, hakkab Eestis kell tiksuma varem ja tarbijale jääb pakkumiste võrdlemiseks vähem aega kui 30 päeva. Just võrdlemiseks see tähtaeg direktiivis aga mõeldud ongi. Lisaks - seletuskiri räägib ühes kohas ühte juttu ja teises kohas teist juttu.
Ülejäänud mahajäämised on lühemad aga neid on mitu. Direktiiv nõuab, et teave parandusteenuste kohta oleks tasuta kättesaadav vähemalt kogu parandamiskohustuse kestuse ajal ehk toote turule laskmisest kuni parandatavuse nõuete lõppemiseni. Eelnõu normitekstis seda ajalist mõõdet ei ole, see on jäetud ainult seletuskirja kuid seletuskirjal ei ole iseseisvat õiguslikku tähendust. Tarbija kahjuks kõrvalekalduvate kokkulepete tühisus on tarbijakaitseseaduses korrektselt üldine kuid võlaõigusseaduses seotud tingimusega, et parandaja on vormi esitanud. Direktiiv kohustab liikmesriiki võtma vähemalt ühe meetme parandamise edendamiseks ja sellest komisjonile teatama, olgu selleks parandusvautšerid, koolitusprogrammid või madalam käibemaks; eelnõu materjalidest ei nähtu, milline see meede Eestis olema saab. Kaebeõiguse osas nõuab direktiiv, et kohtusse saaksid pöörduda ka tarbija- ja keskkonnaorganisatsioonid ning kutseühendused, vastavustabelis on vasteks märgitud aga riikliku järelevalve peatükk, mis katab neist ainult riigiasutused. Ja parandamisõiguse kohaldamisala on eelnõus sõnastatud ajaliselt, st olukorrana, kus müüja vastutus ei kohaldu või on lõppenud kuigi direktiiv räägib puudusest, mis esineb või ilmneb väljaspool müüja vastutust. Vahe võib välja jätta näiteks tarbija enda tekitatud rikked ajal, mil vastutuse tähtaeg veel kestab.
Ausalt tuleb siiski öelda ka seda, et kohati on miinimumi rakendatud täiesti korrektselt ja direktiiviga sõnaselgelt lubatud piirides. Näiteks ei laienda Euroopa veebiplatvormi riiklikku osa taastatud kaupade müüjatele ega paranduskohvikutele; ei kehtesta parandajatele platvormile pääsemiseks kutsekvalifikatsiooni nõudeid ega eelkontrolli; ei nõua diagnostikatasu kohustuslikku mahaarvamist remondiarvest ega hakka ehitama oma riiklikku platvormi vaid kasutab komisjoni oma. Kõik neli on selgelt liikmesriigi valikud ja kõigi nelja puhul on Eesti valik läbipaistvalt põhjendatud.
Lõpetuseks üks tähelepanek, mis sisu ei puuduta kuid segab õigusakti lugemist. Eelnõu paragrahvis 2 puudub punkt 3, numeratsioon hüppab kahelt neljale. Uue väärteokoosseisu tekstis on paragrahvide vahemiku asemel alakriips ja seletuskiri räägib kitsamast ringist kui eelnõu ise. Seletuskirja viies osa lubab vastavustabelit hoopis teise direktiivi kohta ja üks joonealune märkus viitab Eesti seisukohtadele finantsteenuste kauglepingute asjus. Vastavustabelis endas on paaris kohas võlaõigusseadus ja tarbijakaitseseadus omavahel sassi läinud. Sellised asjad on kooskõlastusringi jaoks tavalised kuid koos sisuliste ebakõladega jätavad antud juhul mulje dokumendist, mis on kokku pandud kiirustades.
Kokkuvõttes ei ole tegemist miinimumülevõtmisega selles tähenduses nagu seletuskiri väidab. Müüja vastutuse osas läheb Eesti Euroopast tuntavalt kaugemale ja teeb seda põhjendusega, mis tugineb Eesti jaoks mittekohalduvale sättele. Samal ajal jäävad mitmed direktiivi nõuded üle võtmata või poolikuks, kõige selgemalt näiteks parandusteabe vormi rikkumiste eest karistamise osas. Eelnõu on kooskõlastusringil ja arvamust küsitakse laialt, alates kohtutest ja ülikoolidest kuni erialaliitude ja vabaühendusteni. Aega aruteluks on.
Artikkel põhineb võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse (parandamisõigus) eelnõul ja selle seletuskirjal (14.07.2026) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivil (EL) 2024/1799. Tegemist on eelnõuga, mis võib menetluse käigus muutuda.
