Kujutage ette kaht ettevõtet. Esimene on toidutööstus, kes pakendab mahla ja kleebib pudelile jaeketi omamärgi etiketi. Teine on jaekett, kelle logo sellel etiketil on. Kes neist vastutab selle eest, et pudel oleks ringlussevõetav, ei sisaldaks PFAS-e ja oleks korrektselt märgistatud? Kes deklareerib selle massi ja maksab jäätmekäitluse eest?
Kuni 11. augustini 2026 oli vastus mõlemale küsimusele ühemõtteliselt selge. Mõlemal juhul maksab see, kes kauba pakendas ehk meie näitel toidutööstus. Alates 12. augustist 2026 see aga enam nii ei ole, sest EL pakendite ja pakendijäätmete määrus (määrus (EL) 2025/40 lühendatult PPWR) muutis kogu pakendiarvestuse loogikat.
Kõigepealt kaks PPWR raamistiku põhimõistet: kes on tootja ja kes on valmistaja?
Valmistaja (manufacturer, Erzeuger) on see, kes laseb pakendi või pakendatud toote disainida või valmistada oma nime või kaubamärgi all, ükskõik kus ta selle tegelikult toodab. Tehas, kus toode tegelikult toodeti, on aga tootja (producer, Hersteller). Tarneahelas on alati ainult üks valmistaja ning ainult see üks valmistaja vastutab pakendijäätmete töötlemiskulude eest. Kõik teised tarnijad on aga kohustatud esitama valmistajale kõik tehnilised andmed pakendite kohta.
Toiduainetööstuses on omamärgitooted eraldi teema, sest nende puhul langevad valmistaja ning tootja rollid kokku ja valmistajaks võib olla nii edasimüüja kui toodet tarniv tehas. Loeb aga kaubamärk, mitte tootmiskoht. Kaubamärgi omanik on valmistaja ehk tarneahelas see, kes vastutab nii pakendite tehnilise vastavuse kui ka laiendatud tootjavastutuse rahastamise ehk pakendijäätmete töötlemiskulude eest.
PPWR on EL õigusakt ning selle üks osa on siseturul piiriülese pakendiregistri loomine. Pakendite registreerimise kohustus iseenesest ei ole midagi uut. Kõik, kes majandustegevuse raames kaupa pakendavad, impordivad või pakendatud kaupa müüvad, on siiani olnud registreerimiskohustusega pakendiettevõtjad. Kohustatud isik oli seega määratletud tegevuse kaudu.
Arvestuse pidamine toimus koos kohustusliku ja iga-aastase andmeesitusega. Pakendiregistrisse on siiani viinud kaks teed. Enamik pakendiettevõtjad andsid kohustused ning andmed üle tootjavastutusorganisatsioonile (TVO), kes suhtles pakendiregistriga ning vastutas laiendatud tootjavastutusest (ERP) tulenevate jäätmekäitluskulude ees. Need, kes kohustusi üle ei andnud, esitasid oma andmed ise. Taustal toimis aga riigi poolt seatud survena pakendiaktsiis, millega suunati taaskasutuse sihtarvude täitmise poole.
Andmed olid tonnaažipõhised ning registreeriti pakendi- ja pakendimaterjali liigid: korduskasutuspakendi mass, turule lastud kauba pakendi mass, taaskasutamise andmed, plastist joogipudelite ringlussevõetud plasti sisaldus turule lastud pudelite keskmisena, eraldi ühekordsest plastist (SUP) tooted ja plastkandekotid. Komponendipõhist jaotust, ülekaaluka materjali määramist ega viidet tehnilisele dokumentatsioonile ei nõutud. Eelmise aasta andmed andmed tuli esitada 31. märtsiks; audiitorkontrolli kokkuvõte 1. septembriks ning audit oli kohustuslik kõigile, kes tõid aastas turule üle 20 tonni pakendeid. Registrit pidas Kliimaministeerium vastutava töötlejana ning Keskkonnaagentuur ja KEMIT volitatud töötlejatena. Järelevalvet tegi Keskkonnaamet, kes registri põhimääruse järgi ise andmete saaja ei olnud, mistõttu valeandmete eest karistamine oli õiguslikult tülikas. Süsteemi nõrkused olid teada. Kontroll sai alata alles aasta teisel poolel, mil rikkumisest oli möödas ligi aasta. TVO-de andmed tuginesid jäätmekäitlejate väljastatud taaskasutamise tõenditele, mille kontroll eeldas eraldi andmeanalüüsi ja kohapealseid kontrolle. Ja register ise on tehnoloogiliselt vananenud, andmebaasi mahupiirangud sisuliselt saavutatud.
See põhimõte liikus 12.08.2026 ajaloo prügikasti. Nüüdsest on kohustus määratletud mitte tegevuse kaudu vaid rolli kaudu tarneahelas. Lihtsamalt öeldes, kui siiani luges füüsiline tegevus (pakendamine, import, müük), siis PPWRist tulenevalt loeb alates 12.08.2026 ettevõtja roll tarneahelas.
Nüüdsest loeb ainult see, kes on valmistaja!
PPWR artikli 3 lõike 1 punkt 13 määratleb valmistaja kui füüsilise või juriidilise isiku, kes valmistab pakendi või pakendatud toote. Reegel on lihtne ja lühike kuid selle mõju hetkel hoomamatu. Kui isik laseb pakendi või pakendatud toote oma nime või kaubamärgi all disainida või toota, siis loetakse ta valmistajaks ning seda isegi juhul kui pakendil on näha mõni teine kaubamärk.
Alljärgnevalt kolm selles seoses kõige olulisemat teemat.
Valmistaja ei ole see, kes füüsiliselt toodab. Määrav on, kes tellib ja otsustab disainispetsifikatsioonid. PPWR-i loogika põhineb sellel, et kaubamärgi omanikul on lepingulistes suhetes otsustav võim ja seega ka ainus, kellel on võimalik määrata pakendi omadused.
Valmistajaid on tarneahelas alati täpselt üks. Neid ei ole mitte üks igas liikmesriigis vaid neid on üks kogu ELis. See eristab valmistaja rolli väga selgelt tegevuspõhise lähenemisega kinnistunud tootja rollist. Tootjaid oli siiani üks igas liikmesriigis ning asukoht vastavalt sellele, kus pakend jäätmeks muutus. Kuid 12.augustist 2026 muutnud pakendimaailmas määratakse roll pakendiliigi kaupa, mitte ettevõtte kaupa. Müügi- ja rühmapakendi puhul on valmistaja tavaliselt see, kes teeb viimased töötlusetapid ja täidab pakendi oma tootega ehk siis tavaliselt brändiomanik. Veo-, teenindus- ja esmatootmispakendi puhul on valmistaja tavaliselt pakendi enda tootja, välja arvatud juhul kui kasutaja on pakendile oma kaubamärgi pannud. Üks ja sama ettevõte võib olla ühe pakendi puhul valmistaja ja teise puhul mitte.
Valmistaja on ainus ettevõtja, kes kannab õiguslikku vastutust pakendi vastavuse eest kestlikkus- ja märgistusnõuetele nagu:
· ringlussevõetavus, ringlussevõetud sisaldus, PFAS-piirid toidupakendil, minimeerimine, märgistus;
· vastavushindamise läbiviimine;
· PPWR lisa VII kohane tehniline dokumentatsioon;
· ELi vastavusdeklaratsiooni koostamine.
Vastavushindamise võib valmistaja nimel läbi viia küll keegi teine kuid vastutus andmete õigsuse eest jääb sellest hoolimata valmistajale ja ainult valmistajale.
Selles selges üldpildis on aga kaks erandit ning just nende mõistmine tekitab hetkel kõige rohkem segadust.
Esiteks mikroettevõtja erand. Kui kaubamärgiomanik on mikroettevõtja (alla 10 töötajaga ja käive või bilansimaht kuni 2 miljonit eurot) ning asub samas liikmesriigis mis pakendi tarnija, siis loetakse valmistajaks hoopis pakendi tarnija. Sõltumata sellest, kui suur on tarnija (kas mikroettevõtja või keskmise suurusega või suur ettevõtja). Väikese Eesti brändiomaniku jaoks võib tegemist olla edasist tegevust määrava erandiga. Lihtsamalt öeldes: kui mikroettevõtja ostab pakendi oma riigist, siis vastutab pakendiandmete õigsuse eest talle pakendi müünud ettevõte.
Teiseks importija ja turustaja loetakse valmistajaks juhul kui importija või turustaja laseb pakendi turule oma nime või kaubamärgi all. Samuti juhul kui importija/turustaja muudab juba turul olevat pakendit nii, et see võib mõjutada nõuetele vastavust.
Omaette küsimuseks on, kes on PPWR-i mõistes tarnija? Tarnija ei ole valmistaja kuid tal on teatud kohustused. Näiteks lepinguline pakendaja on määruse mõistes tarnija, st isik, kes tarnib valmistajale pakendeid või pakendimaterjale valmistajale. Üldjuhul ei ole ta aga ei valmistaja ega ka tootja. Küll aga kohustab PPWR teda esitama valmistajale arusaadavas keeles kogu teabe ja dokumentatsiooni, mida too vajab vastavuse tõendamiseks, sealhulgas VII lisa tehnilise dokumentatsiooni.
See muutunud loogika senikehtinud pakendidirektiiviga võrreldes viis Saksamaal mitmeid kuid kestnud vaidluseni jaekaubanduse ja omamärgitootjate vahel. Vaieldi põhimõtteliselt selle üle, et andmed jäävad endiselt tarnijale kuid vastutus on liikunud kaubamärgi omanikule. Vaidlus lõppes 2026. aasta augustis kui Lidl teatas tarnijatele, et võtab Lidl omamärgitoodete puhul valmistaja rolli siiski üle, seades aga tingimuseks lisakokkuleppe andmete edastamise ja vastutuse jagamise kohta. Saksa pakendiregistri asutus oli juba varem selgitanud, et süsteemis osalemise kohustust ei saa tarnijatele ega pakendajatele (pakendamise teenust pakkuvatele tarnijatele) üle kanda ning hoiatanud, et täitmata jätmise korral ähvardab turustuskeeld. Olgu öeldud, et Eestis kehtib täpselt sama loogika ja täpselt sama sanktsioon, sest PPWR määruse artikli 44 lõige 4 keelab registreerimata tootjal pakendit või pakendatud toodet kättesaadavaks teha. Millegipärast meil aga puudub arutelu.
Võib-olla ongi parem kui jaeketid ja lepingulised pakendajad omavahel vaikselt maid jagavad, sest omamärgitoodete teema ei ole tegelikult kõige keerulisem PPWR-st tulenev muutus, millega nüüdsest arvestada tuleb.
Eestis on kõige enam tähelepanu hetkel pälvinud e-poodide kaudu oma toodangut müünud mikroettevõtjatele (vähem kui 10 töötajat ja käive või bilansimaht alla 2 milj eur) PPWR-ga tekkinud kohustus registreerida pakendid kõigi sihtriikide asjakohastes registrites. Nendes aruteludes aetakse sageli segamini kaks erinevat kohustust, milleks on vastutus pakendi eest ning vastutus jäätmete eest. Ettevõte, kelle kaubamärgi all toodet müüakse, kannab vastutust pakendi eest (ringlussevõetavus, koostis, märgistus, dokumendid). Jäätmekäitluse eest kannab vastutust aga see, kes teeb kauba esimesena liikmesriigi turul kättesaadavaks. Mikroettevõtja puhul ei pruugi need olla üks ja sama ettevõte ning just see ongi arusaamatuse põhjus.
Mis võiks olla mikroettevõtjale lahendus? Kui ostate pakendi Eestis asuvalt tarnijalt, siis vastutab pakendi nõuetele vastavuse eest tarnija, mitte teie. Seda ka juhul kui pakendil on teie kaubamärk. Mis tähendab, et te ei pea tegema pakendile vastavushindamist, koostama tehnilist dokumentatsiooni ega allkirjastama vastavusdeklaratsiooni. Aga NB! Ainult juhul kui tarnija asub Eestis! Kui ostate pakendi Poolast, Saksamaalt või Hiinast, jääb kogu vastutus teile.
Niisiis vabastab pakendi Eesti tarnijalt ostmine mikroettevõtja pakendi tehniliste andmete tõendamisest. Kuid ei vabasta jäätmekäitluse eest. Kuna teete pakendi esimesena turul kättesaadavaks, olenemata müüdavast kogusest, siis peate ennast sihtriigis registreerima, sõlmima lepingu TVO-ga, vähemalt kord aastas andmeid esitama ning tasu maksma. Kui müüte mõnel kolmanda osapoole platvormil, siis kontrollib platvorm teie registreeringut ja kui seda ei ole, siis toode eemaldatakse. Kui aga müüte ainult Eestis, siis sisuliselt midagi ei muutu.
Eelnevast tulenevalt mõned nõuanded, mida praktikas teha võiks.
Kaubamärgiomanikud ja jaeketid peaksid kaardistama oma sortimendi kolme kategooriasse: omatoode, sissetoodav bränd, kodumaine bränd. Ainult esimesed kaks tekitavad valmistaja rollist tuleneva kohustuse. Tarnelepingutesse tuleks aga sisse viia andmenõue (pakendi mass materjalifraktsioonide lõikes ja iga komponent eraldi, koos viitega uuendamise korra ja vastutuse jaotuse kohta). Arvestada tuleb, et regulaatori ees vastutavad valmistajad ka siis, kui tarnija andmed on valed.
Lepingulised pakendajad ei tohiks pakendiregistrist koguseid maha registreerida enne kui klient on need üles võtnud. Vastasel juhul tekib süsteemi rahastuslünk ja teie kliendil vastavuslünk. Andmeedastuse protsess tuleks kokku leppida enne kui teile esitatakse lisakokkulepe kellegi teise tingimustel. Arvestada tuleks ka, et pakendikulu kadumine teie kulubaasist on kliendile nähtav.
Pakenditootjad ja pakendite edasimüüjad! Teie roll ei muutu aga teie klientide infovajadus kasvab järsult, sest PPWR Artikli 16 dokumentatsioonipakett muutub nende müügiargumendiks.
Kõigile, keda PPWR puudutab! Vaadake üle, milliste pakendiliikide osas te üldse valmistaja rolli kannate, sest veo-, teenindus- ja esmatootmispakendi puhul on vastus sageli teine kui müügipakendi puhul.
Kokkuvõttes jäta meelde!
- PPWR on juba jõustunud ning riigisisese seaduse muutmise ootamine ei anna ajapikendust, sest määrus kohaldub vahetult.
- Määrav on kaubamärk, mitte tootmisliin. Kui teie logo on pakendil, olete tõenäoliselt valmistaja ka siis, kui te pole seda pakendit kunagi näinud.
- Andmed ei liigu iseenesest. Eesti valmistajal on nõudeõigus tarnija vastu kuid seda ainult juhul kui te tegelikult ka olete valmistaja. Piiriülese sisseostu puhul see kaitse puudub ja asendub kas lepingutingimusega või nende puudumisega.
- Mikroettevõtjad ei pea pakendi tehnilisi andmeid tõendama juhul kui pakend tarnitakse Eestis asuva ettevõtja poolt.