Eestis on ringmajanduse seadusandlikuks raamistikuks võetud Jäätmeseadus. Sellega on lineaarselt majandamiselt ringmajandusele üleminekule peale tõmmatud käsipidur, mida lihtsa nupulevajutamisega vabastada ei ole võimalik. Nimelt on Jäätmeseaduse eesmärk toetada EL jäätmedirektiivi (EL) 2018/851 nõuete elluviimist. Vastavalt keskendub see jäätmekäitluse korraldamisele ja jäätmete korduskasutuseks ettevalmistamisele. Ringmajanduse eesmärk ei ole aga mitte jäätmekäitluse parandamine vaid esmaste ressursside kasutamise vähendamine. Tarne- ja väärtusahelate vaates on ringmajandusele ülemineku eesmärk sellise materjalituru loomine, kus on olemas kvaliteetsed kasutatud materjalid, mis suudavad asendada uusi esmasi ressursse.

Suurim probleem, miks Jäätmeseadus pigem takistab kui soodustab ringmajandusele üleminekut, tuleneb omandisuhetest. Jäätmeseaduse järgi on jäätmed iga asi, mille omanik on ära visanud, kavatseb ära visata või peab seaduse järgi seda tegema. Jäätmest saab taas materjal alles siis, kui see on läbinud nõutud ringlussevõtu või muu taaskasutuse. Taaskasutustoiminguid võivad aga teha ainult need ettevõtted, kellel on olemas keskkonnaluba ja jäätmekäitleja registreering. Jäätmeloaga ettevõtted on ka ainsad, kellele tohib jäätmeid üle anda. Nii ongi Eestis kogu jäätmekäitlus kinni mätsitud jäätmeloa omanike kätte. Lihtsustatult näeb see skeem välja nii:

  1. jäätmetekitaja (isik kelle tegevuse käigus tekivad jäätmed) ja jäätmevaldaja (jäätmetekitaja, kelle valduses on jäätmed) annavad jäätmed üle jäätmevaldajale;
  2. jäätmevaldaja kogub jäätmed liigiti vastavalt KOVi poolt korraldatud olmejäätmete ja vajadusel ka muude jäätmete kogumise ja veo nõuetele;
  3. jäätmevaldaja annab jäätmed üle jäätmeloaga isikule.

Seega – ringmajandust on Eestis võimalik arendada ainult jäätmeloaga isikute jäätmeloaga asukohtades või siis Jäätmeseaduses erandina välja toodud teadus-arendustöö raamides. Tulemusena osaleme küll tehnoloogiate arendamises kuid ei osale materjalituru tekkes. Mis tähendab, et meie ülikoolides on palju ringmajanduse eksperte. kuid meie ettevõtetel ei ole ikkagi võimalik kasutada elementaarseid ringmajanduse tööriistu nagu ringmajanduse standardid ja toote digipass.

Oluline on ka see, et Jäätmeseadus ei loe energia taaskasutust osaks ringmajandusest põhjendusega, et materjalide põletamine või töötlemine kütuseks ei ole jäätmete materjalina taaskasutamine. Tõesti, materjalina taaskasutamine see ei ole. Kuid ringmajanduse eesmärk ei olegi jäätmete materjalina taaskasutamine. Ringmajanduse eesmärk on esmaste ressursside kasutamise vähendamine. Seega on jäätmete energeetiline kasutamine vägagi ringmajandust toetav tegevus. Tuleb mõista, et ringmajanduse standardite järgi loetakse ka energia ja vee taaskasutust osaks ringmajandusest, sest nende tegevustega hoitakse kokku uute ressursside kasutusele võtmist.

Kokkuvõttes on Jäätmeseaduse eesmärk aidata vähendada jäätmeteket, nagu nõuab EL jäätmedirektiiv. Ringmajandusele üleminekuks on aga vaja palju enamat. Et ringmajandus toimiks, peab toote, ettevõtte või väärtusahela tasemel olema võimalik kasutada juhtimiseks vajalikke mõõdikuid — näiteks mõõta, kui suur osa sisenditest ja väljunditest on ringlussevõetud või korduskasutatud materjalid, ning kui palju kasutatakse taaskasutatud energiat jms. Eesti praegune seadusandlus keskendub aga jäätmete liigiti kogumisele, veole ja taaskasutusele. Need on olulised eeldused, kuid neist ei piisa seal, kus ringmajandus on juba käivitunud — näiteks ehitus- ja kinnisvarasektoris.

Allikaviited on kättesaadavad siin: Anu Kull TalTech lõputöö ringsuse kvantifitseerimine

Seda teksti kasutades palume lisada viide A.Kull, Ringne küla: ringmajanduse ärimudel kinnisvaraarenduses. Tallinna Tehnikaülikool, 2025.