Esmapilgul tundub vastus lihtne: jah, põhimõtteliselt on pakendi mõiste mõlemas käsitluses sama. Nii Eesti pakendiseadus kui ka alates 12.augustist 2026 kohalduv uus EL pakendi ja pakendijäätmete määrus ((EL) 2025/40, PPWR) lähtuvad loogikast, et pakend on ese, mida kasutatakse toote mahutamiseks, kaitsmiseks, käsitsemiseks, kättetoimetamiseks või esitlemiseks. Eesti pakendiseadus, mille viimased muudatused jõustusid 17.jaanuar 2026, annab pakendi kohta üldise õigusliku raamdefinitsiooni. See on lai lähtekoht, mille alusel hinnatakse, kas konkreetne ese kuulub või ei kuulu pakendina arvestusse.
Tegelik erinevus ei seisne aga mitte niivõrd definitsiooni tuumas kuivõrd selles, kuidas seda mõistet praktikas rakendatakse. Eesti pakendiseadus annab ettevõtjale üldise lähtekoha: kui ese täidab pakendifunktsiooni, tuleb seda käsitada pakendina. See on lai ja süsteemne raamistik, millele tuginevad ka pakendiliigid, pakendiettevõtja kohustused ja tootjavastutuse loogika.
Nädalavahetusel (2.03.2026) lekkinud pakendi- ja pakendijäätmete määruse (PPWR) rakendamise juhise mustand näitab aga ette suuna, et ainult üldisest definitsioonist tegelikult enam ei piisa. Nüüdsest tuleb iga konkreetse eseme puhul küsida, kas see ese reaalselt täidab pakendifunktsiooni ning kas see on või ei ole toote lahutamatu osa? Just see funktsioonipõhine lähenemine muudab PPWR-i ettevõtjale praktiliselt oluliseks, sest piiripealsete juhtumite puhul ei saa otsustada enam pelgalt selle järgi, et kui ese näeb välja nagu pakend, siis see on pakend.
See tähendab, et PPWR-i järgi võivad samad esemed eri olukordades saada erineva käsitluse. Näiteks tühi joogitops, mida müüakse eraldi kaubana, ei ole juhise järgi tingimata pakend. Kui aga sama tops täidetakse müügikohas joogiga ja antakse kliendile koos tootega üle, täidab see selgelt pakendifunktsiooni ja seda käsitatakse pakendina. Sama loogika kehtib ka lillepottide, külvialuste, kaitsekilede ja muude piirjuhtumite puhul: määravaks saab nende tegelik funktsioon tarneahelas, mitte ainult vorm või nimetus.
Ettevõtja jaoks on siin peamine riskikoht. Kui lähtuda ainult Eesti pakendiseaduse üldsõnalisest definitsioonist, võib mõni ese saada liiga kiiresti pakendi staatuse või vastupidi jääda ekslikult arvestamata. PPWR-i juhise valguses tuleb aga teha täpsem sisuline analüüs. See mõjutab otseselt seda, milliseid esemeid tuleb arvestada pakendikogustes, millistele kohustustele need alluvad ja kuidas põhjendada oma klassifitseerimisotsuseid järelevalve või auditi korral.
Seetõttu võib öelda, et Eesti pakendiseadus annab reegli, PPWR rakendamise juhis annab testi. Seadus ütleb, mis on pakend üldiselt. PPWR rakendamise juhis aitab otsustada, kas konkreetne ese on konkreetses kasutuses pakend või mitte. See muudab PPWR-i lähenemise kitsamaks, täpsemaks ja ettevõtja jaoks märksa praktilisemaks.
Kokkuvõttes ei ole need kaks dokumenti omavahel vastuolus. Pigem on nende suhe selline, et Eesti pakendiseadus loob üldise õigusliku raami, PPWR aga täpsustab selle rakendamist keerulisemates ja piiripealsetes olukordades. Just seepärast tasub ettevõtjatel vaadata oma pakendikäsitlus üle mitte ainult seaduse sõnastuse, vaid ka funktsioonipõhise PPWR-i loogika järgi.