Euroopa Liidu rohepoliitika jõuab üha konkreetsemalt ettevõtete igapäevase tegevuseni. Uued regulatsioonid muudavad oluliselt seda, kuidas ettevõtted võivad oma toodete keskkonnamõju kohta väiteid teha ja kuidas neid tuleb tõendada. Viimastel aastatel on vastu võetud või menetluses kaks olulist õigusakti. Nendeks on direktiiv (EL) 2024/825 ehk nn tarbijate võimestamise direktiiv. Selle eesmärk on tarbijate kaitsmine eksitavate keskkonnaväidete eest ning Eesti on Tarbijakaitseseaduses 2025.a. tehtud muudatustega direktiivi juba ka üle võtnud. Teiseks EL õigusaktiks saab roheväidete direktiiv, millega plaanitakse sätestada keskkonnaväidete teaduslik põhjendamine ja kontroll. Kuigi roheväidete direktiiv ei ole veel jõustunud, on selle mõju juba selge.  Koos muudavad need õigusaktidega sätestatud reeglid siseturu mängureegleid tootmisettevõtetele, kes turustavad oma tooteid keskkonnasõbralike või kestlikena.

 Euroopa Liidu eesmärk nende muutuste tegemisel on ringmajandusele ülemineku kiirendamine ja  nn rohepesu vähendamine. Uuringud on näidanud, et suur osa turul esitatud keskkonnaväidetest on kas ebamäärased, raskesti kontrollitavad või lausa eksitavad. Seetõttu soovib Euroopa Komisjon tagada, et tarbijad ja ettevõtted tegutseksid võrdsetel ja läbipaistvatel tingimustel. Uute reeglite järgi ei tohi ettevõtted enam kasutada üldsõnalisi keskkonnaväiteid vaid need peavad olema selgelt tõendatud. Probleemsed väited võivad olla näiteks „keskkonnasõbralik“, „roheline toode“, „kliimaneutraalne“, „säästev tootmine“ vms. Kui ettevõte tahab neid märksõnu oma turunduses kasutada, siis peavad need olema tõendatud kas teadusliku analüüsi või asjakohase metoodika abil ning analüüsi aluseks olev info peab olema läbipaistev ning kontrollitav. Praktikas tähendab see sageli, et tootele tuleb teha olelusringi analüüs (LCA), koostada keskkonnadeklaratsioon (EPD) või välja arvutada süsinikujalajälg.

Roheväidete direktiivi ettepaneku mõte on muuta üldsõnalised keskkonnaväited sisuliselt keelatuks, st kasutatavaks ainult siis kui need on tõendatud väga laia ja tugeva analüüsiga. Tarbijate võimestamise direktiiv (EL) 2024/825 muudab aga ebaausate kaubandustavade reegleid ning keelab mitmed praktikad. Näiteks ei tohi enam kasutada keskkonnamärgiseid, millel puudub ametlik sertifitseerimine; esitada üldsõnalisi keskkonnaväiteid ilma tõenduseta ega jätta muljet, et toode on keskkonnale neutraalne kui see väidetav neutraalsus on tegelikult saadud kompensatsioonimeetme abil, nt süsinikukrediidi ostmisega. Mis tähendab, et üle tuleb vaadata kõik oma turundusmaterjalid, alates veebilehtedest ja pakenditest ning lõpetades üksikute reklaamidega. Kõik nendes esitatud viited kestlikkusele või keskkonnasõbralikkusele peavad olema täpsed ja kontrollitavad.

Ühtlasi soovib Euroopa Liit vähendada segadust keskkonnamärgiste kasutamisel, mistõttu piiratakse võimalusi luua ise uusi keskkonnamärgiseid ning suunatakse eelistama usaldusväärseid sertifitseerimise skeeme nagu Euroopa Liidu ametlik ökomärgis EU Ecolabel. Tegemist on vabatahtliku süsteemiga, mille eesmärk on kõrge keskkonnatoimega toodete edendamine; tarbijatele usaldusväärse märgise tagamine ning turu suunamine kestlikumate toodete poole. Märgise saamiseks tuleb täita rangelt määratletud kriteeriumid kuid boonuseks nähakse ettevõtetele loodavat võimalust turul eristuda.

Roheväidete kasutamise uued reeglid mõjutavad otseselt ennekõike neid ettevõtteid, kes toodavad ehitusmaterjale, valmistavad tarbekaupu või müüvad tooteid ELi siseturul. Arvestada tuleb järgmiste olulisemate muudatustega:

✔ tuleb hakata koguma täpseid keskkonnaandmeid;
✔ tuleb hakata tõendama turunduses kasutatavaid keskkonnaväiteid;
✔ tuleb vältida üldsõnalisi „rohelisi“ väiteid;
✔ tuleb kasutada standardseid metoodikaid (nt LCA)
✔ vajadusel tuleb läbida sõltumatu verifitseerimine.

Kokkuvõttes on selge, et tuleviku siseturg põhineb kontrollitavatel keskkonnaandmetel. Ettevõtted, kes valmistuvad varakult, saavad vältida põhjendamata roheväidetest tulenevaid turundusriske, parandada oma konkurentsivõimet ning täita hangetes üha sagedamini esitatavaid rohekriteeeriumide nõudeid. EL ametlik ökomärgis ei ole seejuures kaugeltki mitte ainus roheväite tõendamise viis kuid arvestada tuleb, et riigihangete puhul saab selle olemasolu olema praktiliselt ainus tõendusviis, mida ei saa vaidlustada. Seetõttu alljärgnevalt kõige olulisemad sammud, mida EL Ecolabel saamiseks tuleb teha.

Tuleb kontrollida, kas toode kuulub ökomärgise tooterühma

Kuna ELi ökomärgist saab taotleda ainult nendele toodetele, mille jaoks on kehtestatud konkreetsed kriteeriumid, siis tuleb esimese sammuna kontrollida, kas sinu toode kuulub mõnda ökomärgise tooterühma. Seda saab kontrollida Euroopa Komisjoni keskkonnaagentuuri lehelt. Juhul kui kuulub, siis on ökomärgise saamine võimalik ning tutvuda tuleb oma tooterühma keskkonnakriteeriumidega, vaadata millised kriteeriumid selle tooterühma kohta kehtivad ning leida linke konkreetsete kriteeriumidokumentide juurde. Ühendust tuleb võtta ka Keskkonnaagentuuriga, arutada läbi toote vastavuse nõuded ning küsida juhiseid taotluse koostamiseks.

Taotlus tuleb registreerida ECAT-süsteemis

Kuna ELi ökomärgise taotlemine toimub digitaalselt, siis peab ettevõtte registreerima EU Ecolabel Catalogue (ECAT) süsteemis ning sisestama sinna nii oma ettevõtte kui toote andmed. ECAT toimib nii taotlussüsteemina kui avaliku andmebaasina, kus kuvatakse kõik ökomärgise saanud tooted.

Tuleb koostada tehniline toimik

Taotluse kõige töömahukam osa on toote keskkonnanõuetele vastavuse tõendamine. Selleks tuleb koostada toimik, mis sisaldab kõiki keskkonnakriteeriumide tõendamiseks vajalikke andmeid, kasutades toote tehnilisi kirjeldusi; materjalide ja kemikaalide andmeid; tarnijate deklaratsioone või katsetulemusi. Juhul kui vaja on teha ka laboratoorseid katseid, lubatud on kasutada ainult standardi ISO 17025 vastavussertifikaati omavat laborit.

Läbida tuleb hindamine

Kui kõik vajalikud materjalid on koos, tuleb täita taotlusvorm, lisada kõik tõendavad dokumendid ning esitada toimik Keskkonnaagentuurile. Taotlus võib hõlmata kas ühte toodet või mitut toodet sama tootepere sees. Taotlus tuleb esitada selles Euroopa Majanduspiirkonna (kuhu kuuluvad kõik EL liikmesriigid, Norra, Island ja Lichtenstein), kus toode on toodetud. Juhul kui toode on toodetud väljaspool Euroopa Majanduspiirkonda, tuleb taotlus esitada selles riigis, kus toode turule tuuakse.  Keskkonnaagentuur kontrollib esitatud dokumente, võib küsida lisainfot ning võib teha kohapealse kontrolli ettevõttes või tarnijate juures. See on tavapärane osa taotlusprotsessist.

Märgise kasutamise aluseks on litsentsileping

Kui taotlus kinnitatakse, siis sõlmitakse litsentsileping ning ettevõte saab sertifikaadi ja litsentsinumbri. Seejärel võib ELi ökomärgise logo ning litsentsinumbrit toodetel ja turunduses kasutada. Kõik tõendusdokumendid tuleb säilitada, toote vastavus kriteeriumidele tuleb tagada ka  edaspidi ning muudatustest nagu uued materjalid või uued tarnijad, tuleb teavitada Keskkonnaagentuuri.

Kui see kõik tehtud, võib tootele lisada märgise: