Euroopa ehitussektor liigub kiiresti suunas, kus hoone väärtuse määramisel on energiatõhususe ja ehitushinnaga samaväärselt oluline materjalikasutus. Aasta (2026) alguses jõustunud delegeeritud määrus 2026/52[1] näeb ette, et iga uue hoone kohta peab olema arvutatud olelusringi globaalse soojendamise potentsiaal ehk GWP näitaja ning see hakkab kajastuma ka energiamärgisel. Nii muutub ehitusmaterjalide CO₂ mõõtmise sisuliselt vältimatuks. Siiani on süsinikujalajälge võetud vabatahtliku keskkonnateemana, delegeeritud määruse jõustumisega saab nende arvutuste olemasolust aga ehitusprojektide ning hangete edukuse kriteerium.
Uue regulatsiooni eesmärk on muuta hoonete kliimamõju arvutamine kogu Euroopa Liidus võrreldavaks ja läbipaistvaks. Selleks kehtestatud ühise raamistiku alusel tuleb hakata hindama hoone kliimamõju kogu selle elutsükli jooksul. Oleme harjunud hoone energiamärgise saamisel hindama hoone kasutusaegset energiatarbimist. Sellele lisandub nüüd ka ehitusmaterjalide tootmise, transpordi, ehituse, hoolduse, renoveerimise ning lõpuks ka lammutamise ja ka materjalide taaskasutuse mõju. Delegeeritud määrusega jõustatud uus lähenemine muudab ehitusmaterjalid üheks kõige olulisemaks teguriks kogu hoone CO₂ arvestuses. Betoon, teras, puit, isolatsioonid, tehnosüsteemid, aknad, ventilatsioonilahendused ja isegi välialade rajatised – kõiki neid hoonetaristu osi peab hoone lõpliku süsinikunäitaja arvutamisel arvestama. Määrus kirjeldab nimelt väga detailselt, millised komponendid tuleb arvutusse kaasata.
Pean seda delegeeritud määrust põhimõtteliseks turumuutjaks, eriti Eestis kus ehitusmaterjalide tootjate hulgas ei ole toote keskkonnadeklaratsioonid kuigi levinud. Siit edasi on aga selge, et üksnese tehniliste omaduste deklareerimisega enam piirduda ei saa, sest projekteerijad ja arendajad on suunatud valima materjale, mille keskkonnamõju on tõendatud ja vähim võimalik.
Oma tööstusökoloogia magistritöös ringsuse kvantifitseerimisest näitasin arvutustega, et ilma kvaliteetsete materjaliandmeteta ei ole võimalik teha usaldusväärseid CO₂ arvutusi. Selles mõttes on oluline märkida, et ka delegeeritud määrus sätestab, et esimese võimalusena tuleb kasutada EPD-dega deklareeritavaid ametlikke tootepõhiseid keskkonnaandmeid ning eelistada neid üldistele vaikeväärtustele. Kui toote kohta täpsed andmed puuduvad, siis kasutatakse konservatiivseid üldväärtusi. Need võivad aga muuta kogu hoone süsinikujalajälje suuremaks ning vähendada projekti konkurentsivõimet. Just täpselt sama näitas ka minu aasta tagasi tehtud magistritöö. Eesti ehitusmaterjalide eriheitetegurite andmebaasis (EHEA) põhineb konservatiivsetel üldväärtustel ning tõendatud on, et nendele põhinevalt arvutatud hoone GWP on alati suurem kui tegelike, EPD-del põhinevate andmete alusel arvutatud GWP.
Kokkuvõttes liigub ehitussektor praegu kiirtempol süsinikupõhise konkurentsi poole. Senistele peamistele konkurentsieelistele (praktikas hinnaeelisele) lisandub tõendatud kliimamõju. Ehitusmaterjalide tootjad, kes suudavad oma toote CO₂ jalajälge tõendada ning investeerida selle vähendamisse, saavad eelise nii hangetel, eksporditurgudel kui ka ESG nõudeid järgivate arendajate ja investorite silmis.
Teatavasti on Eestil oma, riiklik, hoone olelusringi süsinikujalajälje arvutamise metoodika[2]. Kuidas sellega tuleks edasi toimida? Delegeeritud määruse jõustumine iseenesest ei tähenda veel seda, et peame senise metoodika viskama ajaloo prügikasti. Komisjoni ootus on, et liikmesriigid, sh Eesti, peavad oma metoodika viima vastavusse EL-i ühtse raamistikuga. Delegeeritud määruse eesmärk on ju ennekõike ühiste miinimumnõuete ja ühtse raamistiku kehtestamine, nii et erinevates liikmesriikides tehtavad arvutused oleksid siseturu poliitikakujundaja jaoks omavahel võrreldavad. Liikmesriigid võivad olemasolevaid riiklikke tööriistu ja meetodeid kasutada eeldusel, et need integreeritakse uue ühtse lähenemisviisiga.
Nii nagu tänaseks vananenud metoodika, saab ka selle uuendus põhinema hoonete keskkonnatoimivuse hindamise arvutusmeetodil EVS-EN 15978 kuid liikmesriigid saavad ise otsustada, milliseid vaikeväärtusi ja milliseid riiklikke andmebaase kasutada; milliseid lihtsustusi lubada ning kuidas arvutustehniliselt teatud mooduleid rakendada. Nii et oletatavalt tellib Kliimaministeerium peatselt olemasoleva Eesti metoodika ajakohastamise EL 2026/52 nõuetele vastavaks.
Omaette teema on seejuures, et paralleelselt delegeeritud määruse jõustamisega on Komisjon tellinud ka arvutusmeetodi põhjaliku uuenduse. Tänaseks kehtivuse kaotanud standard EVS-EN 15978:2011 oli 60 lk õhuke, uus EVS-EN 15978:2026 Ehitiste jätkusuutlikkus. Hoonete keskkonnatoimivuse hindamine. Nõuded ja juhised, on 124 lk paks ning samavõrra ka sisukam.
Minu ettepanek Kliimaministeeriumi ametnikele on, et Eesti ei peaks oma uuendatavas metoodikas hakkama aega kulutama standardi tõlgendamisele või sobitamisele Eesti konteksti. Oluliselt vajalikum oleks kokku leppida realistlikud vaikeväärtused ja tegeleda Eestis kasutatavate ehitusmaterjalide eriheiteteguritega, nii et tegelikult kasutatavate materjalide tegelikku mõju oleks GWP arvutustes tegelikult ka võimalik arvestada.
[1] Komisjoni delegeeritud määrus (EL) 2026/52, 16.detsember 2025, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/1275 III lisa olelusringi globaalse soojendamise potentsiaali riigisiseseks arvutamiseks kasutatava liidu raamistiku osa
[2] Hoone olelusringi süsinikujalajälje arvutamise metoodika. Eesti riiklikku süsinikujalajälje arvutamise metoodikat kirjeldav tehniline dokument. Tallinn, 2024