Järjekindlad võitlejad nopivad aga kliimasõjas ühe võidu teise järel. Seejuures ei ole küsimus mitte riigi suuruses vaid selles, kas riigil on oma tööstuspoliitika või ei ole.

Igati tervitatav, et enam kui aasta peale Euroopa rohelise kokkuleppe heakskiitu valitsuses, on meil juba hakanud tekkima ka arutelu. Esialgu küll veel üldiste arvamuste tasemel kuid usun, et peagi muutuvad roheleppega seotud teemad siiski ka rohkem analüüsivaks, jõuavad ehk parteide programmidesse ning sealtkaudu, miks mitte, vahest isegi Riigikogusse.

Avalikus ruumis on roheleppe ning kliimaneutraalsuse teemadel arutelusid küllaltki keeruline pidada kuna tegemist on väga tehnilise valdkonnaga. Nii nagu riigieelarve puhul, ei tohiks me aga ka rohepöördeks vajalikke investeerimisotsuseid jätta ametnike sisustada. Esiteks on see läbipaistmatu ja teiseks annab see suurepärase võimaluse rääkida kõvasti teineteisest mööda. Nii juhuslikult kui sihilikult. Näiteks hiljuti lahvatanud augusti elektrihinna debatt – ühelt poolt räägitakse energiabilansist, teiselt poolt aga võimatust võimalusest veel kujunemisjärgus tehnoloogiatega probleemid kiirelt ära lahendada (Tõnis Mölder vastuseks Martin Helmele, Eesti Päevaleht (delfi.ee), EPL 09.09.2021). Nii edasi tantsides keskpõrandale kokku ei jõua.

Kindlasti oleks üheks lahenduseks ühiskondlikku kokkulepet väljendava kliimaseaduse loomine (Ahti Asmann, ERR 09.09.2021). See nõuaks aga väga kiiret tegutsemist, nüüd ja praegu kohe. Kas meie seadusloome on selleks valmis? Alustada tuleks ju päris algusest – väljatöötamiskavatsusest ning selle kooskõlastamisest ministeeriumide ja huvigruppidega. Suures ning avalikus üldpildis tundub see olevat väga keeruline ning aeganõudev missioon. Kuid hea tahte puhul kindlasti mitte võimatu missioon.

Eesti iseärasus on, et avalik kliimadebatt toimub energeetikute ja keskkonnakaitsjate vahel ning peategelasi lavale ei lubata. Nimelt on kliimapoliitika peategelaseks tööstus – seda nii maailmas kui Euroopa Liidus. Meil ei ole võimalik seda fakti ignoreerida. Eesti kliimapoliitika peategelaseks ei ole meie tööstus ja meil ei ole võimalik ka seda fakti ignoreerida.

Otsi tööstust! Euroopa Liidu kliimapoliitika on halastamatu võitlus erinevate suurtööstuste vahel. Eesti on selles võitluses läinud kohe alguses tagumisse ritta. Igaks juhuks veel silmad ka kinni pannud, ehk keegi ei märka. Mis ei ole ühele avatud majandusega ja ekspordist sõltuvale riigile kohane positsioon.

Järjekindlad võitlejad nopivad aga kliimasõjas ühe võidu teise järel. Seejuures ei ole küsimus mitte riigi suuruses vaid selles, kas riigil on oma tööstuspoliitika või ei ole. Oma tööstuspoliitikaga riikides on olnud võimalik saada Euroopa Liidu ülestesse kokkulepetesse sisse oma ettevõtete konkurentsivõimest lähtuvad sõnumid ja tegevused. Näiteks on Rootsi aastaid püüdnud kõigis kliima ja majanduse sõlmteemades saada teisi liikmesriike alla kirjutama fossiilkütustest täieliku loobumise sõnumile. Arvestades Rootsi energiabilanssi, on üleminek taastuvenergeetikale odavam kui kõigis teistes liikmesriikides ja see annab omakorda Rootsi majandusele konkurentsieelise. Austria eesistumise ajal oli terasetootja Voestalpine pildil kuigi eesistumise hea tava eeldab, et kommertskaalutlused ja eesistumine hoitakse lahus. Kasu sellest rikkumisest on aga oluliselt suurem – Euroopa Liidu uuendatud tööstusstrateegia paketi üheks osaks on puhta terase pakett.

Või näiteks vesinikutehnoloogiate arendamine – kaunite sõnumite taga toimub halastamatu võitlus gaasi kasutamise nimel. Terve mõistus ütleb, et gaas on fossiilne kütus. Hetkel on Euroopa Liidu tööstuspoliitikute laual siiski ka ettepanek, et niikaua kui rohelise vesiniku tootmiseks tekib piisavalt taastuvenergiat, võiks üleminekuperioodil siiski lubatud olla ka hall vesinik ehk fossiilsest maagaasist toodetud vesinik. Seda mõtet, arusaadavalt, toetab gaasitööstuse tugev lobitöö.

Kliimasõda on majandussõda, oleme selles osalejad kuid meil puudub strateegia. Ning mis veelgi hullem – meil toimuvad veel ka omavahel lahingud. Raske on öelda, kes võiks luua päästva strateegia? Kliimaseaduseks vormistatud ühiskondlik kokkulepe kindlasti aitaks. Eeskuju võiks aga võtta ka seni edukatelt riikidelt ja edumaad andvatest strateegiatest. Ennekõike tuleks tähele panna, et kliimasõjas positsioone võtvate riikide tööstuspoliitika ei ole enam ”Toodetud minu riigis”- poliitika ehk Made in China, Made in USA või Made in UK analoog. Kliimaneutraalsuse globaalse ja kõikehõlmava eesmärgi saavutamine eeldab massiivseid investeeringuid läbimurdelistesse tehnoloogiatesse ja neid ei suuda ükski riik teha üksi. Seetõttu on positsioonidega riigid mitte suured riigid nagu Saksamaa või Poola vaid need riigid, kus on suudetud luua siseriiklik kuid samas siseturu suundumustega sünkroonis tööstuspoliitika, nagu näiteks Soome või Rootsi.

Ka Eestis võiks siseriiklik tööstuse arengustrateegia olla see esimene samm, mille alusel kliimasõjas positsioone võtta. Ühtlasi võimaldaks see loobuda iganenud ettevõtluspoliitikast ning üle minna kaasaegsele, kliimaneutraalsuse eesmärgiga seotud ning rohepööret toetavale ettevõtluspoliitikale.

Ühes osas on arusaadav, et kui meie tööstus ise ei soovi siseturu suundumustega kaasa minna, siis ei peaks ka riik seda tegema. Näiteks kui meie elektroonikatööstus ei näe vajadust osaleda mikrokiipide arendusprojektides, siis võib ka Eesti tööstusliku arengu strateegia selles osas jääda kõrvaltvaatajaks. Või kui tehnoloogiasektor ning masinaehitus ei näe, et võiksime olla osa Euroopa Liidu ühisest tööstusandmeruumist, siis võib ka selles osas püsida kõrvaltvaatajana. Kõike ei jõua ega ka suuda. Seda enam peab aga nendes suundades, kus meie tööstus soovib kaasa minna ja ka peab kaasa minema, siiski kujundama strateegilised seisukohad. Made in Estonia ei ole kliimasõja strateegia. Kohaliku tööstuse olemasolu, vajaduste ning kaasamisega arvestav kliimapoliitika aga on seda.

Artikkel on ilmunud Eesti Päevalehes 26.07.2021

Anu Kull: kliimaneutraalsus on majandussõda ja selles võib surma saada – Eesti Päevaleht (delfi.ee)