Euroopa Liidu garantii uus instrument on tehniliselt küllaltki keeruline ning eeldab läbirääkimisi Euroopa Komisjoni, valitsuse, KredEx-i ning ühtekuuluvusfondide rakendusüksuse vahel. Tehniline keerukus ei tohiks aga olla ettekäändeks sellest loobumisele.

Avalikul konsultatsioonil ringleb dokument, mis järgmise seitsme aasta jooksul saab raamistama Euroopa Liidu rahade kasutamist Eestis. Dokument on väga mahukas ja nimigi pikk – partnerluslepe Ühtekuuluvuspoliitika fondide ning Euroopa Merendus-, Kalandus- ja Vesiviljelusfondi rakendamiseks ja Ühtekuuluvuspoliitika fondide rakenduskava eelnõud perioodiks 2021-2027. Selles mahukas paketis on kaks lauset, mis võiksid ja peaksid tegema ettevõtjad tähelepanelikuks ning, miks mitte, ehk isegi sundima sõna võtma.

Partnerlusleppes plaanib riik kinnitada, et ”Eesti ei tee ülekannet InvestEU-sse” ning ”Eesti ei tee täiendavat ülekannet ESF+ist või ERFist JTFi”. Lahti seletatult tähendab see, et me ei soovi anda vabatahtlikku eelarvelist tagatist. Mis omakorda tähendab, et meie ettevõtetel puudub tulevikus võimalus kasutada Euroopa Liidu garantiid. Lühiajalises vaates võidame nii paar protsenti ühtekuuluvusfondidest, mida saab kasutada koheselt nähtavates projektides. Pikaajalises vaates kaotame aga oma ettevõtete konkurentsivõimes võrreldes nende liikmesriikide ettevõtetega, kes selle tagatise annavad.

Euroopa Liidu siseturu majanduspoliitikat raamistav ühtekuuluvuspoliitika areneb toetuste pakkumiselt finantsinstrumentide pakkumise suunas. Uuel rahastusperioodil (2021-2027) tähendab see ennekõike rohe- ja digipöördega seotud investeeringute toetamist uute finantsinstrumentidega. Paraku tuleb aga arvestada, et iga ministeerium, poliitik ja ametnik vaatab ühtekuuluvuspoliitika rakendamiseks plaanitud rahalisi vahendeid ikkagi kui rahapotti, millest tuleb endale ära tuua võimalikult suur summa. Kui see käes, saab poliitik valijatele raporteerida positiivseid uudiseid ning ministeerium teha oma ägedaid asju.

Siseriikliku rahajagamise lihtsas ja kõigile arusaadavas sekkumisloogikas jääb märkamata nii keeruline ja tehniline partnerluslepe kui selle osana arutelule pandud plaan mitte osaleda Euroopa Liidu garantii kokkuleppes. Seda need kaks lauset tähendavadki – ettevõtetel ei ole võimalik rohe- ja digipöörde jaoks vajalikes investeeringutes kasutada Euroopa Liidu garantiiga kaasneva kõrge krediidireitingu eeliseid. Ehk siis odavat raha. Enne selle võimaluse lukustumist kutsun parterlusleppe aruteludesse kaasatud huvigruppe siiski läbi mõtlema, kas nende poolt esindatavad ettevõtted ikka soovivad jätkuvalt kalleid KredExi tooteid? Või tuleks süveneda ühtekuuluvuspoliitika sekkumisloogikasse ja InvestEU programmi ning oma ettevõtete rahvusvahelise konkurentsivõime eest ka tegelikult hoolt kanda?

Järgmisel rahastusperioodil ühendatakse kõik senised Euroopa Liidu turupõhised finantsinstrumendid uueks – InvestEU fondiks. Nii tekib Euroopa Liidu eelarvelise garantii toel võimalus katta osa investeerimisriske ning seeläbi suurendada investeeringute ulatust. InvestEU strateegia on Rahandusministeeriumi kujundada ning seda ei tunnetata osana ettevõtluspoliitikast, ilmselt teema tehnilise keerukuse tõttu. InvestEU programmil on kokku neli suurt poliitikasuunda – jätkusuutlik taristu; teadus, innovatsioon ja digitaliseerimine; väike- ja keskmise suurusega ettevõtted ning sotsiaalsed investeeringud ja oskused. Seega on programm väga laia haardega. Ning mis kõige olulisem – kuna kõigis suundades on fookuses kuni 500 töötajaga ettevõtted, siis katab InvestEU fond praktiliselt kogu Eesti majanduse. Arvan, et selline programm võiks siiski avalikku huvi pakkuda.

Kõigis InvestEU poliitikasuundades on kaks sektsiooni – Euroopa Liidu sektsioon ja liikmesriigi sektsioon. Euroopa Liidu sektsiooni vahendite arvel antavate garantiide puhul on fookuses Euroopa Liidu prioriteedid. Liikmesriikide sektsiooni vahendite arvel antavate garantiide abil saavad aga liikmesriigid kasutada Euroopa liidu garantii kõrget krediidireitingut oma majanduses vajalike investeeringute tegemiseks. Selles osalemiseks peab liikmesriik andma vabatahtliku eelarvelise tagatise. Sisuliselt kokku leppima, kuidas ja millistel tingimustel saame osa oma ühtekuuluvuspoliitika vahenditest kasutada Euroopa Liidu garantiina.

InvestEU programmi poolt pakutav Euroopa Liidu garantii on uus instrument, mis asendab eelmise rahastusperioodi VKE-de initsiatiivi. Eesti ettevõtted on siiani olnud küllaltki edukad VKE-de initsiatiivi finantsinstrumentide (InnovFin, COSME jt) kasutajad. Uuel rahastusperioodil neid finantsinstrumente enam ei pakuta, võimalik on kasutada ainult Euroopa Liidu eelarvegarantiid. Selles osalemiseks peavad liikmesriigid aga eraldama kokkuleppelise protsendi ühtekuuluvusfondide vahenditest liikmesriigi sektsiooni. Juhul kui nad tahavad. Eesti ei taha.

Eelmise rahastusperioodi VKE-de initsiatiivi puhul tegi liikmesriik ühtekuuluvusfondidesse sissemakse ning vastu sai oluliselt paremate tingimustega finantsinstrumendid kui iga üksiku liikmesriigi poolt eraldi pakutavad. Uue rahastusperioodi Euroopa Liidu garantii puhul ei pea liikmesriik samuti kulutama ressursse ega aega oma finantsinstrumentide loomiseks ja juhtimiseks. Parnterluslepinguga tuleks aga teada anda, et kaalume liikmesriigi sektsioonis osalemiseks vajaliku vabatahtliku eelarvelist tagatise andmist. Seejärel aga analüüsima, mis on selle hind ning mida me vastu saame. Paraku plaanime kohe välja öelda, et me ei kavatse selles osaleda, Eesti ettevõtted ei ole huvitatud Euroopa Liidu garantii kasutamisest.

InvestEU peamine partner on Euroopa Investeerimispank. Liikmesriigi sektsiooni toel saavad aga investeerimisprojekte esitada ning seeläbi Euroopa Liidu eelarvegarantiid kasutada ka teised organisatsioonid – Eesti puhul näiteks KredEx, EBRD ja NIB. Ainsaks eelduseks on, et läbi on viidud nn samba hindamine ehk sõltumatu audiitori poolt tehtud audit. Eesmärgiks on kindel olla, et organisatsiooni võib Euroopa Liidu fondide kasutamisel usaldada. Eestis sellist hindamist ei plaanita.

Uuel instrumendil on veel palju kaalutlemise kohti. Lisaks ei ole teada, kuidas võetakse see vastu teistes liikmesriikides. Teisalt, kui meie national promotional bank ehk KredEx samba hindamist ei tee ning Eesti kinnitab partnerlusleppes üheselt, et ei kavatse liikmesriigi sektsioonis osaleda, siis võtame oma ettevõtetelt võimaluse kasutada Euroopa Liidu eelarvegarantiid. Samuti üheselt. Enne selle arengu raiumist partnerlusleppesse tasuks ehk teemat siiski analüüsida ning ettevõtete esindusorganisatsioonidega arutada?

Toon ka konkreetsed näited võimalikest mõjudest. Kevadel Eestit väisanud siseturu volinik Thierry Breton kutsus kohtumisel osalenud Eesti ettevõtteid kasutama tervisealasteks hädaolukordadeks valmisoleku ja neile reageerimise eest vastutava asutuse European Health Emergency Preparedness and Response Authority (HERA) pakutavaid võimalusi. Selle vahendid tehakse aga ettevõtetele kättesaadavaks Euroopa Investeerimispanga ja InvestEU poolt. Kui Eesti ei osale InvestEU liikmesriigi sektsioonis, siis ei ole need vahendid meie ettevõtetele kättesaadavad, vähemalt mitte sama madala intressiga kui konkurentidele.

Või teine näide. Õiglase ülemineku fondi raamides Ida-Virumaal kättesaadavaks tehtavatest sadadest miljonitest on palju räägitud. Ei ole aga räägitud sellest, et fond on ainult väike osa õiglase ülemineku mehhanismist. Investeeringute mõistes oluliselt suurem osa on erasektori investeeringute kaasamiseks mõeldud InvestEU õiglase ülemineku kava. Kui Eesti ei osale InvestEU liikmesriigi sektsioonis, siis ei ole need vahendid meie majanduse dekarboniseerimiseks tehtavateks investeeringuteks kättesaadavad, vähemalt mitte sama madala intressiga kui konkurentidele.

Kokkuvõttes – Euroopa Liidu garantii uus instrument on tehniliselt küllaltki keeruline ning eeldab läbirääkimisi Euroopa Komisjoni, valitsuse, KredEx-i ning ühtekuuluvusfondide rakendusüksuse vahel. Tehniline keerukus ei tohiks aga olla ettekäändeks sellest loobumisele. Ning isegi kui loobumine on mõistlik, siis peaks see otsus siiski põhinema mõjuanalüüsil.

Arvamuslugu on ilmunud www.err.ee 18.10.2021