Tööstusökoloogia on ringmajanduse ärimudel organisatsioonidevahelisel tasandil. Selleks, et üleminekut ringmajandusele juhtida, tuleb osata edenemist mõõta. Oma magistritöös näitasin, et ringsuse mõõtmisel saab küll kasutada erinevaid indikaatoreid kuid 6 indikaatorit on kohustuslikud. Nende arvutamiseks peab mõõtma korduskasutatud, ringlussevõetud ning taastuvate materjalide koguseid tonnides. Eesti majandusruumis ei ole aga võimalik neid andmeid kätte saada. See on probleem tegevusaladel, mida EL ringmajanduse aktist tulenevalt loetakse prioriteetseteks. Eesti jaoks on neist kõige olulisem ehitus- ja kinnisvarasektor. Nimelt annab uus Ehitustoodete määrus toimivus- ja vastavusdeklaratsioonile uue sisu ning lisab digitaalse tootepassi koostamise kohustuse. Kui siiani tuli ehitustoote CE-märgise saamiseks deklareerida ainult energiatõhusus, siis uue määruse kohaselt tuleb deklareerida kõik keskkonnaalased põhiomadused ning 16 tootepõhist keskkonnaaspekti. Lihtsamalt öeldes – kui siiani on nõutud ainult energiatõhususe, süsinikujalajälje ja jäätmekoguste mõõtmist, siis nüüd peab hakkama mõõtma ka korduskasutatavust, modulaarsus, renoveerimise lihtsust, ringlussevõetavuse suutlikkust, eri materjalide eraldatavust. Ja kui küsite, miks seda kõike vaja on, siis vastan – muidu toote digipassi ei saa.
Kaitsesin juunis, 2025 Tallinna Tehnikaülikooli inseneriteaduskonnas tööstusökoloogia magistritöö teemal Ringne küla: ringmajanduse ärimudel kinnisvaraarenduses. Kuna tegemist on esimese ringmajanduse majandusmudeli ning ringsuse kvantifitseerimise analüüsiga Eestis, siis leiab tööst ulatusliku mõisteruumi analüüsi. Samuti on välja toodud kõik seosed EL seadusandlike initsiatiividega, mis määravad ringsuse mõõtmise vajaduse.
Magistritöö on kättesaadav siin: