Tänaseks on kõigile selge, et Euroopa Liidu kliimaneutraalsuse eesmärgist taganemisteed ei ole, vähemalt mitte selle komisjoni ajal. Võimalik, et tulevikus midagi muutub, kuid võimalik, et mitte. Kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamise hind Eestis on nii kõrge, et parem on sellele mitte mõelda.

Selle teadmisega polekski ju tegelikult midagi peale hakata, sest otsused on juba tehtud. Ettevõtjana, kellel oli võimalus mõnda aega osaleda eksperdina Euroopa Liidu tööstuspoliitika köögis, ei saa ma aga jääda kõrvaltvaatajaks. Köögipoolt vaadates ei ole küsimus mitte selles, kuidas asendada tagurlik fossiilne maailm progressiivse rohelise maailmaga. Küsimus on hinnalipikus ja selles, kes tasub arve.

Tänaseks on ka meil Eestis omaks võetud, et kliimaneutraalsuse tegelikuks eesmärgiks on tööstuse konkurentsivõime tagamine. Viimati tõi selle argumendi välja keskkonnaminister Mölder 10.08.2021 Päevalehes ilmunud artiklis. Seejuures hurjutas ta aga majanduslikus mõttekuses kahtlejaid ja kinnitas, et kedagi ei jäeta maha. Sama kinnitas Päevalehele antud intervjuus ka Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen, rääkides näitena vaesematele leibkondadele antavast autode ostutoetusest (NB! Mitte tasuta ühistranspordist).

Sisuline tegevus toimub mujal

Euroopa on mõnusalt kallis turg lõpp-toodetele, kuid kõige olulisemates osades suunatakse tehnoloogilisi arenguid mujalt. Olgu meil või tuhandeid suuri ja väikeseid edulugusid, kliimaneutraalsuseni viivad sisulised tehnoloogilised murrangud toimuvad mujal, suurtööstuste ja teaduse koostöös ja suurusjärk suuremate jõudude toimel. Kuna maksma peame siiski kõik, Eesti võrdselt teiste liikmesriikidega, siis on õige hetk üle vaadata, kuidas me seda teeme. Euroopa Komisjonil on kombeks seada ambitsioonikaid eesmärke ja ennetada kõiki skeptikuid – don’t worry, me anname selleks ühispingutuseks ka raha.

Siiani on olemas ainult üks uuring, mis püüab välja arvutada kliimaneutraalsuse saavutamise hinda – 2019. aastal valminud Eesti kliimaambitsiooni tõstmise võimaluste analüüs. Jah, kliimaneutraalse Eestini jõudmine aastaks 2050 on tehniliselt võimalik ja strateegiliselt tarkade investeeringute korral potentsiaalselt ka pikaajaliselt tulutoov. Selleks tuleb aga perioodil 2021-2050 investeerida 17.3 miljardit eurot, sealhulgas valdav osa erasektori poolt.

Uuringu kohaselt tuleb esimese kümne aasta jooksul keskenduda suure heitkoguste vähendamise potentsiaaliga meetmetele võtmevaldkondades. Nendeks on investeeringud hoonete, transpordi ja tööstuse energiatõhususse, elektri- ja soojatootmise üleviimine taastuvatele energiaallikatele, väikese kasvuhoonegaaside heitega energiakandjate osakaalu kasvatamine transpordis ning tegelik süsiniku sidumine metsandus- ja põllumajandussektoris.

Kuna esimesed 10 aastat langevad kokku Euroopa Liidu järgmise rahastusperioodiga, siis on praegu igal poliitikul, ettevõtjal ja huvigrupil kohane küsida, kuidas me edeneda plaanime. Kiire võrdlus ligi miljardilise mahuga taaste- ja vastupidavuskavaga näitab, et plaanid on meil küll, kuid strateegiat ei ole.

Loobugem võitjate hoiakust

Eesti taastekava kujutab endast sisuliselt ligi miljardi euro eest tehtavaid erinevaid, vastastikku sidumata ja erinevate eesmärkidega üksiktegevusi. Silma hakkab erinevatesse rohetegevustesse plaanitud investeeringute soliidne maht. Konkreetsetesse tegevustesse sisse vaadates tundub aga, et teeme lihtsalt seda, mida siiani teinud oleme ja küll see edu siis ka tuleb. Siiani oleme investeerinud infotehnoloogiasse ja idufirmadesse, küll see aitab eesmärgile ka tulevikus.

Üks kõige mõjukamaid valearvestusi ongi see, et me oleme ka kliimaneutraalsuse mängus suunanäitajad ja võitjad. Näitame maailmale, kuidas rohepöörde käigus kägistatavast tööstusest laekuvat maksutulu asendada meie oma arendatud rohetehnoloogiatest laekuva maksutuluga. Selline areng oleks vastu igasugust turuloogikat ja seetõttu ebareaalne.

Vastamaks aga küsimusele, milline areng on reaalne, tuleks alustuseks loobuda võitjate hoiakust ja kliimaneutraalsuse majanduslikus mõistlikkuses kahtlejate alavääristamisest. Seejärel aga koostada kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamise realistlik strateegia.

Rohepööre sõltub tõesti meist kõigist. Paraku oleme Eestis unustanud täpsustada, kes need “meie” on. Euroopa Komisjon ei ole unustanud. Euroopa mõistes “meie” on energiaintensiivne tööstus ehk suurtööstus – auto-, terase- ja tsemenditööstus.

Kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamiseks tuleb ennekõike investeerida energiaintensiivse tööstuse pööramisse taastuvenergia suunda. Eesti on nendes tarneahelates tehnoloogiate ostja ja hinnaga kohaduja. Kindlasti mitte pööraja ega suunaja, ammugi mitte võitja. Selles olukorras on paratamatult vaja tervikpilti ja strateegiat, aga mitte võitja, vaid kohanduja strateegiat.

Artikkel on ilmunud Eesti Päevalehes 14.08.2021