Eestis ja kogu Euroopas liigub ehitussektor kiiresti madalsüsiniku- ja keskkonnateadliku tuleviku poole. Kui veel mõni aasta tagasi räägiti valdavalt süsinikujäljest, siis alates 2025. aastast on fookus laienenud ning hoonete keskkonnamõju tuleb hinnata tervikuna. Mida see tähendab praktikas? Miks ei piisa enam ainult CO₂ heite arvutamisest? Ja milline on tegelikult hoone täielik keskkonnajalajälg? Ning miks valitseb Eestis arvamine, et hoone süsinikujalajälg ongi keskkonnajalajälg?

Ehitus- ja kinnisvaravaldkonna riiklik arengusuund toetab kliimaneutraalsuse eesmärkide saavutamist. Vastavalt on lähtekohaks võetud hoonete energiatõhususe uus direktiiv  (EL) 2024/1275 (EPBD, Hoonete energiatõhususe direktiiv) ning selles sätestatud kohustus raporteerida hoone olelusringi süsinikujalajälje andmed. Direktiivi kohaselt peavad alates 01.01.2028 olema kõik avaliku sektori asutustele kuuluvad hooned ning alates 01.01.2030 kõik uued hooned heitevabad. Süsinikujalajälge peab mõõtma globaalse soojenemise indikaatoriga (GWP, Global Warming Potential), arvutama vastavalt direktiivi lisale III ja avaldama hoone energiamärgisel alates 01.01.2027 kõigi uute hoonete puhul, mille põrandapind on suurem kui 1000 m2 ning alates 01.01.2030 kõigi uute hoonete puhul.

Direktiivist lähtuvalt on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tellimusel välja töötatud Eesti ehituse süsinikujalajälje arvutusmetoodika, millest peale katsetamisi ning edasiarendusi loodetakse aja jooksul kujundada hoone keskkonnatoimivuse Eesti riiklik arvutusmeetod[i]. Selle oluline osa on Eesti ehitusmaterjalide kliimamõjutuste andmebaas (EHEA), mille alusel saab arvutada hoonete, rajatiste või taristu kogu olelusringi kliimamõjud[ii]. Andmebaas kirjeldab turu tüüpilist olukorda ning on mõeldud arhitektidele ja projekteerijatele eesmärgiga välja valida kliimamõjude seisukohalt kõige paremad projekteerimislahendused. Arvutuste lihtsustamiseks ettevõtjate jaoks on loodud ka avatud koodiga tööriist (SARV). Kõige olulisem on aga see, et andmebaas saab Eesti ehitussektori kliimamõju vähendamise sihtarvude seadmise ja monitoorimise aluseks.

Hoone kliimamõju ei ole aga sama, mis hoone keskkonnamõju vaid on ainult üks osa sellest

Kui energiatõhususe direktiivi kohaselt väljendatakse hoone kliimamõju CO₂-ekvivalentkilogrammides kasuliku põrandapinna ruutmeetri kohta, siis keskonnamõju väljendamiseks peab arvestama ka hoone ehitamisel kasutatavate materjalide mõju ressursikasutusele. Keskkonnamõju väljendamisel tuleb lähtuda standardiga EVS-EN ISO 14025 antavast määratlusest, mille kohaselt keskkonnamõju on täielikult või osaliselt organisatsiooni keskkonnaaspektidest tulenev mistahes ebasoodne või soodne muutus keskkonnas. Nii ei saa ka ehitussektori kliimamõju vähendamise riiklikke eesmärke samastada turuosaliste keskkonnamõju vähendamise eesmärkidega. Samad ei ole ka kasutatavad indikaatorid, sest ehitussektori kliimamõju  mõõtmisel kasutatakse ainult EL Komisjoni poolt loodud Level(s) jätkusuutliku ehituse raamistiku indikaatorit 1.2., milleks on olelusringi globaalse soojenemise potentsiaal (GWP). See on aga kõigest üks Level(s) metoodika indikaator 16-st. Level(s) raamistik põhineb 6 makrotaseme eesmärgil, mis adresseerivad kestlikkuse võtmeaspekte hoone olelusringi vaates. Raamistik annab kõigi makrotaseme eesmärkide hindamiseks ja edenemise monitoorimiseks vajalikud inidkaatorid ning alljärgneval joonisel on toodud nende ülevaade.

Seega on hoone kliimamõju ainult üks keskkonnamõju osadest ning ehitise süsinikujalajälg ainult üks võimalikest keskkonnamõjude indikaatoritest.

Keskkonnamõju hindamisel peab arvestama ka ehitusmaterjalide ressursikasutusega

Eesti ehitusmaterjalide andmebaasi kasutamisel tekivad tootjate ning projekteerijate vaatest probleemid ka sellest, et andmebaasis olevate ehitusmaterjalide keskkonnamõju väljendatakse GWP keskmise väärtusega, mis on saadud toote keskkonnadeklaratsioonide (EPD, Environmental Product Declaration) põhjal. Eesti ehitusmaterjalide tootjate hulgas ei ole EPD-d kuigi levinud, mistõttu kasutatakse Soome turu keskmisi heitekoefitsiente. GWP väärtuse puhul on aga otsustav taastuvenergia või tuumaenergia kättesaadavus tootja asukohariigis, mistõttu ei tohiks Eesti ehitussektori kliimamõjude vähendamise sihtarvude määramisel kasutada andmebaasis pakutud taastuv- ja tuumaenergia kättesaadavuselt oluliselt soodsamal positsioonil oleva Soome tootjate EPD-des toodud heitekoefitsiente. Eesti ehitustoodete tootjate konkurentsivõime seisukohalt on oluline, et kasutatakse siiski võrreldavaid heitekoefitsiente. Arvestades CO₂ emissioone inimese kohta, on ainus Eestiga võrreldava energiabilansiga riik Saksamaa, mille keskmine emissioon on 8.01 ning Eestis 8.03 tonni inimese kohta (Rootsis 3.61, Soomes 6.70).

Lisaks tuleb arvestada, et EPD on oma olemuselt konkurentsivõimet tõendav müügiargument, mistõttu neid tehakse lähtuvalt toote sihtturu vajadustest. Näiteks on laepaneelidena kasutuses õõnespaneelid, TT-paneelid ja massiivsed betoonpaneelid. Eesti materjalide andmebaas soovitab kõigi nende puhul Eesti tüüpilise laepaneeli heitekoefitsiendina kasutada ühe konkreetse tootja EPD arvutusi. Arvestamata, et selle ettevõtte EPD-d sisaldavad ka ettevõtte teiste tootegruppide andmeid, mitte ainult õõnespaneele. Sellest tulenevalt ei saa tegemist olla ei ettevõttes toodetava laepaneeli ega ka Eesti tüüpilise laepaneeli heitekoefitsiendiga.

Sarnane probleem tekib ka avatäidetega, milleks andmebaasis on puitaken, puitalumiinium kolmekordse klaasiga aken ja tulepüsivusaken. Nende üldiseks GWP väärtuseks on võetud ühe konkreetse  toote GWP väärtused. See kuulub aga ettevõttele, mis on aga olulisel määral investeerinud oma toodete kliimamõju vähendamisse ning seeläbi oma toodete konkurentsipositsiooni teiste Eesti tootjatega võrreldes tugevdanud. Kokkuvõttes peaks see kindlasti peegelduma ka tööriistas, mille alusel arhitektid ja projekteerijad valivad kõige väiksema kliimamõjuga materjale. Kui teiste avatäidete pakkujate tegelik kliimamõju ei ole tegelikult võrreldav andmebaasis näidatud toodete kliimamõjuga, siis ei saa tüüpilise Eesti toote keskmise GWP väärtuse kasutamise kaudu neid tooteid arhitektide ja projekteerijate silmis võrdsustada.

Seega peab ehitussektor hoonete energiatõhususe direktiivist lähtuvalt tõendama ehitise kliimamõju väljendatuna globaalse soojenemise potentsiaali kasvuhoonegaaside emissiooni indikaatoriga (GWPsumma). Ehitustoodete määrusest lähtuvalt peavad ehitustoodete tootjad aga tõendama oma toote keskkonnamõju, st mõju kõigi olelusringi hindamisega seotud toote põhiomaduste ning kõigi ringmajanduslike keskkonnaaspektide lõikes.

Mis on hoone keskkonnajalajälg?

Hoone keskkonnajalajälje arvutusmeetood on ette antud standardiga EVS-EN 15978 tähendab kõigi hoonega seotud mõjude hindamist, mis tekivad selle kogu olelusringi jooksul:

  1. Tootmisetapp (A1–A3): ehitusmaterjalide kaevandamine, töötlemine ja transport
  2. Ehitus (A4–A5): ehitusplatsil toimuva tegevuse mõju
  3. Kasutusetapp (B1–B7): energiatarve, hooldus, remont, vee tarbimine jne
  4. Lammutamine ja jäätmed (C1–C4): hoone lammutamine, materjalide utiliseerimine
  5. Taaskasutuspotentsiaal (D): materjalide ringlussevõtt või energia taastamine.

Seega on ressursiringlusest tulenevad mõjud sama olulised keskkonnamõjud kui süsiniku emissioonid ning arvutusmeetod toetab tervikpilti. Kuna Eesti ehitus- ja kinnisvaravaldkonna riiklik suunis on aga mõeldud energiatõhususe direktiivi nõuete täitmiseks, siis saab kohustuslikuks ainult ehitusmaterjalide kliimamõju hindamine tootmisetapis (A1-A3) ehk ainult Level(s) indikaatori 1.2. väärtuse raporteerimine. Keskkonnamõjude hindamise soovituslik riiklik metoodika võimaldab siiski kasutada kõiki Level(s) indikaatoreid, st hinnata hoone kogu olelusringi keskkonnamõju.

Eesti ehitusmaterjalide andmebaasis antud eriheiteteguritega tõepärast tulemust ei saa

Arvutasime tööstusökoloogia magistritöö raamides riikliku suunisena plaanitava metoodikaga Elamumessi ühe hoone süsinikujalajälje kuid tegime seda kahe stsenaariumi alusel. Ühes stsenaariumis kasutasime EHEA eriheitetegureid. Teises stsenaariumis kasutasime aga taastuvenergia kättesaadavuselt sarnase riigi (Saksamaa) ehitustoodete keskmisi eriheitetegureid ehk OEKOBAUDAT andmebaasi. Tulemusi kontrollisime tööriista SARV abil. Hindamisraport on esitatud magistritöö lisas 3 ning arvutused magistritöö lisas 4.

Kontrollimiseks viisime arvutasime riikliku suunisena plaanitava metoodikaga Elamumessi ühe hoone süsinikujalajälje kuid tegime seda kahe stsenaariumi alusel. Ühes stsenaariumis kasutasime EHEA eriheitetegureid. Teises stsenaariumis kasutasime aga taastuvenergia kättesaadavuselt sarnase riigi (Saksamaa) ehitustoodete keskmisi eriheitetegureid ehk OEKOBAUDAT andmebaasi [12]. Tulemusi kontrollisime tööriista SARV abil. Hindamisraport on esitatud magistritöö lisas 3 ning arvutused ja algandmed lisas 4 (link magistritööle vt teksti all).

Elamumessi hoone aadressil Kivikirve tee 3, Manniva küla, Jõelähtme vald, Harjumaa, ehitaja oli teinud väärtuspõhise otsuse ehitada keskkonnasõbralik hoone ning sellest lähtudes valinud puidu- ning puidupõhiste materjalide kasutamise, seda ka siis kui eelprojekt oleks võimaldanud kasutada näiteks metall- või plastmaterjale. Arvutustega leidis tõendamist, et väärtuspõhiste valikute tulemusena on ehitatud hoone, milles kasutatavad materjalid seovad süsinikku. Kinnitust leidis, et süsinikujalajälje arvutatud väärtus sõltub kasutatavatest eriheiteteguritest. Seega mõjutab ehitusmaterjalide tootmise asukohas taastuv- või tuumaenergia kättesaadavus süsinikujalajälje arvutatud suurust.

Kõige olulisemad erinevused arvutatud süsinikujalajälje suuruses tulenevad hoones kasutatava puidu- ja puidupõhiste materjalide osakaalust. Esiteks – Eesti metoodikas tuleb kasutada ühte ja sama GWP väärtust iga puidukihi paksuse puhul. Saksa andmebaasi kasutades tuleb aga GWP väärtus ümber arvutada vastavalt kasutatava puidukihi paksusele. Seega, kui saematerjali kasutatakse erinevates kohtades erineva paksusega kihtidena, siis on ernevates kohtades selle kaal erinev ning vastavalt ka GWP väärtused erinevad. Teiseks – Eesti metoodikaga seotud EHEA annab eriheitetegurid ainult kindlale loetelule ehitusmaterjalidele ning juhul kui tegelikult kasutatatakse ehitusmaterjale, mida loetelus pole, siis tuleb valida kõige lähem analoog. Näiteks on hoones Kivikirve tee 3 kasutatud ainult puitkarkasse kuid EHEAs puudub võimalus seda arvestada, sest andmebaas sisaldab ainult oluliselt suurema GWP väärtusega tsingitud terasest kergprofiili andmeid.

Hoone olelusringi etappide A1-A3 analüüs näitas, et ehitusmaterjalidest tulenevaid keskkonnamõjusid saab küll kvantifitseerida ehitusmaterjalide GWP indikaatoriga. Indikaatori väärtus sõltub aga kasutatavatest eriheiteteguritest ja arvestama peab, et EHEA andmebaas annab igale hoonele igal juhul süsinikujalajälje. Mis ei ole õige ega õiglane puidu ning puidupõhiste materjalide kasutamise korral, sest nendega on tegelikult ka võimalik ehitada hooneid, mis mitte ei emiteeri vaid seovad süsinikku.

Eesmärgiga hinnata, kas hoone tervikuna seob samuti süsinikku, arvutasime välja ka hoone teiste etappide süsinikujalajäljed ning tõendasime, et süsinikku seob ka hoone tervikuna. Selgus, et hoone terviklikus süsinikujalajäljes kõige olulisema osakaaluga etapis, milleks on peale olelusringi lõppu toimuv jäätmetöötlus (C3), kasutatavad vaikeväärtused moonutavad hindamise tulemusi olulisel määral. Eesti soovituslikus metoodikas suurendatakse materjalide arvestuslikku kaalu etapis A5 nende raiskamise % vaikeväärtustega ning etapis C3 materjali jäätmekäitlusklassil põhineva mõju heiteteguri vaikeväärtustega. Materjalide raiskamismäärad ning jäätmekäitlusklassid põhinevad aga senistel praktikatel ning Eesti arvutusmudelis on neid ainult 3:

  • metall – C3 klass 1.00, vaikimisi väärtus 0.002 kgCO2/kg;
  • puit – C3 klass 0.75, vaikimisi väärtus 0.02 kgCO2/kg;
  • mineraal – C3 klass 0.75, vaikimisi väärtus 0.006 kgCO2/kg.

Toimivas ringmajanduses peaksid tegelikult aluseks olema kasutajate jaoks mõeldud suunised, mida saab vastavalt konkreetsele projektile ning tehnoloogiale kohandada. Ehitustoodete määruse jõustumisega 2025.a. jaanuaris on teada, et nendeks suunisteks on toote digipassis olev tootenõuete info.

Kokkuvõte

Eesti ehituse süsinikujalajälje arvutusmetoodika võimaldab arvutada nii hoone süsinikujalajälje kui keskkonnajalajälje. Tõese tulemuse saamiseks tuleb aga kasutada mitte EHEA keskmistatud andmeid vaid konkreetsete EPD-de andmeid, tulevikus aga toote digipassi andmeid.

 

Allikaviited on kättesaadavad siin: Anu Kull TalTech lõputöö ringsuse kvantifitseerimine

Seda teksti kasutades palume lisada viide A.Kull, Ringne küla: ringmajanduse ärimudel kinnisvaraarenduses. Tallinna Tehnikaülikool, 2025. 

 

[i] A.Oviir, K.-A.Kertsmik, V.Voronova, and S.Vares, “Hoone olelusringi süsinikujalajälje arvutamise metoodika. Eesti riiklikku süsinikujalajälje arvutamise metoodikat kirjeldav tehniline dokument. LIFE IP Build EST, Tallinn 2024

[ii] Loetud aadressil https://kliimaministeerium/elukeskkond-ringmajandus/energiatohusus-ja-keskkonnasaast/hoone-susinikujalajalg. Kasutatud 12.08.2025.