Kestlike toodete ökodisaini raamistik (ESPR) ütleb, et toote digipass saab EL siseturul kohustuslikuks kuid lisaks võib kasutada ka ühtset tarbijamärgist. Kui tänaseks kehtivuse kaotanud ökodisaini direktiivis oli see mõeldud energiamõjuga toodetele, siis nüüdsest võib ühtse tarbijamärgise raamistikku kasutada tarbijate informeerimiseks kõigi ESPR-ga kaetud tootegruppide puhul. Seega põhimõtteliselt kõigi toodete puhul, v.a. toit, veterinaaria ning ravimid. Olgu siinkohal märgitud, et ESPR määrab siiski ainult märgise kujunduse ja kuvamise viisi. Tegelik sisu kuvatavale tekib aga  ainult juhul kui Euroopa Komisjoni (KOM) delegeeritud õigusakt konkreetsele tooterühmale seda nõuab.

Sisetunne ütleb, et see tähendab esmajoones energiamõjuga toodetele antavat võimalust asjakohastada senine energiamärgis uutele nõuetele vastava nn ESPR märgisega. Kas ühtse tarbijamärgise raamistikku hakatakse kasutama ka ülejäänud tootegruppide puhul? Kahtlen selles kuivõrd toote digipassis on sama info olemas oluliselt täpsemal kujul ja ma ei kujuta ette, miks peaks turg soovima lisaks CE märgisele ja toote digipassile veel ühte märgist. Pealegi suurt latakat, mida saab paigutada ainult suurtele toodetele. Kuid õige vastus selgub peagi, tuleb ennast lihtsalt kursis hoida KOMi väljastatavate delegeeritud aktidega.

Kõige olulisemaks erinevuseks võrreldes enerigamärgisega on kahtlemata märgise digitaalne kiht, st ühtsele tarbijamärgisele kehtestatud nõue, et füüsiline märgis peab sisaldama andmekandjaid (nt QR vms), mis annavad ligipääsu lisateabele, sh digitaalsele tootepassile.

Vaatamata teadmatusele ühtse tarbijamärgise kasutatavuse osas, tasub aga siiski tutvuda Euroopa Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse (JRC) poolt avaldatud toodete tulemuslikkuse klasside määratlemise ning nn ESPR märgisel kuvamise metoodikaga[1]. Selle kõige informatiivsem osa on seotud konkreetsete tulemuslikkuse klasside määramisega, sest ESPR raamistikus ei liigu me enam energiamärgistuse maailmas. Uus eesmärk on luua metoodika, mis jagab tooted 5 klassi (A-E) nii, et klassid tähistaksid olulisi erinevusi keskkonnatulemuslikkuses. Lähenemine toetub toote keskkonnajalajälje (PEF) hindamisele nii koondtulemuse (skoor) kui ka üksikute mõjukategooriate osas. Klassipiiride seadmisel kasutatakse esindusliku baasmudeli lähenemist, mille kohaselt klass C on keskpunkt, mille piiridega ankurdatakse parim ja halvim toode, viies vajadusel läbi tundlikkuse analüüs.

Raport pakub 4-sammulise lähenemise, et otsustada, millised parameetrid tulemuslikkuse klassideks sobivad:

  1. ringsuse aspektide asjakohasuse hindamine;
  2. andmete kogumine tooterühma omaduste kohta;
  3. parameetrite sobivuse arvutamine;
  4. parendamise potentsiaali valikuline hindamine.

Kolm viimast sammu ei tekita Eesti kontekstis ilmselt probleeme. Küll aga esimene samm, milleks on ringsuse aspektide hindamine. Eestis püsime ju endiselt visalt arusaamisel, et ringmajandus põhineb Jäätmeseadusel, kohusetundlikul jäätmete liigiti sorteerimisel ning KOVide võimekusel jäätmekorraldusega toime tulla. Mis sellest, et ringmajandusega standardikohases mõistes ei ole jäätmekorraldusel ringmajandusega mitte mingit pistmist. Mitte ainult sõnades vaid tegelikult ka. Ringmajanduse põhimõistetest ning ringsusaspektidest oleme lühidalt kirjutanud siin:  https://taasterahastu.ee/ringmajanduse-pohimoisted/. Kõige põhjalikuma ülevaate koos allikaviidetega leiab aga tööstusökoloogia magistritööst, mis on kättesaadav siit: Anu Kull TalTech lõputöö ringsuse kvantifitseerimine

Kokkuvõttes: ringsusaspekt on organisatsiooni tegevuste või lahenduste see osa, mis seondub ringmajandusega. Ringsusindikaator on aga ringsusaspektide mõõtmisel kasutatav meetrika. Olelusringi vaates on ringsusaspektid see valik tegevusi, mille kaudu saab pakutav lahendus avaldada kõige suuremat keskkonna-, sotsiaalset ning majanduslikku mõju.

Raport loetleb 14 ringsusaspekti, mida käsitletakse metoodikas ja mille kohta saab määrata tulemusklassid:

  1. Vastupidavus (durability)
  2. Töökindlus (reliability)
  3. Korduskasutatavus (reusability)
  4. Uuendatavus / täiendatavus (upgradability)
  5. Parandatavus (repairability)
  6. Hooldatavus (possibility of maintenance)
  7. Renoveeritavus / taastatavus (possibility of refurbishment)
  8. Veekasutus ja veekasutuse tõhusus (water use and efficiency)
  9. Ressursikasutus ja ressursitõhusus (resource use and efficiency)
  10. Ringne sisu (recycled content)
  11. Ümbertöötlemise potentsiaal (possibility of remanufacturing)
  12. Ringlussevõetavus (recyclability)
  13. Materjalide taaskasutamise / taastamise potentsiaal (possibility of recovery of materials)
  14. Eeldatav jäätmeteke (expected generation of waste)

JRC raport annab mitteammendava loetelu ka konkreetsetest mõõdikutest, millega ringsusaspekte mõõta ning mille põhjal klasse moodustada. Näiteks vastupidavuse osas on nendeks mõõdikuteks tehniline eluiga, garanteeritud eluiga, vasutpidavus pingetele ja tegeliku kasutuse info; töökindluse osas on mõõdikuks keskmine aeg rikete vahel; parandatavuse osas pakutakse mõõdikuks modulaarsust ning materjalide ja komponentide arvu. See on mõeldud mitte meile, tootjatele, vaid Euroopa Komisjonile juhendiks, mille alusel koostada tooterühmade kaupa ESPR delegeeritud õigusakte. Millise sõnumi võiksime tootjatena sellest aga enda jaoks välja lugeda? Arvan, et sõnum on ühene – tootearendajatel tuleks hakata ennast kurssi viima raportis loetletud 14 ringsusaspektiga ning mõtlema millised neist on minu tootes kasutatavad ning milliste indikaatoritega mõõdetavad.

[1] Methods for the definition of classes of performance and labels. European Commission Joint Research Centre, 2025