Eelmise aasta (2025) alguses võeti vastu uus ELi õigusraamistik pakenditele: määrus (EL) 2025/40, mis käsitleb pakendeid ja pakendijäätmeid ning tunnistab kehtetuks senise pakendidirektiivi 94/62/EÜ. Oluline erinevus siiani kehtinud direktiivist on, et uus määrus on otsekohalduv, mis tähendab, et nõuded muutuvad ettevõtetele senisest oluliselt sarnasemaks kogu siseturul. Seetõttu ei ole mõistlik jääda ootama kuniks riik uue määruse üle võtab. Artikli eesmärk on anda kiire, sisuline pilt muutustest, näidata ajajoont ning pakkuda sektoriüleseid ja sektoripõhiseid ideid, kuidas alustada kohe nii, et kulud oleksid võimalikult väikesed ja üleminekuperioodi (2026–2030) tähtajad ei tuleks üllatusena.
Ajajoon: mis juhtub millal?
Määrus on Euroopa Liidu Teatajas juba avaldatud ning juba ka jõustunud. Seda kohaldatakse alates 12.08.2026 ning samal kuupäeval muutub kehtetuks ka seni kehtinud direktiiv 94/62/EÜ. Tõsi, teemast sõltuvalt on osadel sätetel üleminekuperioodiks antud kuni 31.12.2028 ja 31.12.2029. Valdavas osas on aga 2026 siiski parim aeg nn odavateks tegevusteks nagu andmete korrastamine, pakendipere kaardistamine, tarnijate dokumentide nõudmine jms. Neid praegu tehes on võimalik vältida suuri kulusid tulevikus, siis kui disaini muutmiseks on jäänud piiratud ajaruum.
Alates 12.08.2026 kehtib toidukontaktpakendil PFAS-ainete piirang ning jäätmemahutite uus märgistus on teada:
- toiduga kokkupuutuvates pakendites ei tohi kasutada PFAS aineid määruses toodud piirnorme ületaval määral;
- Euroopa Komisjon on vastu võtnud jäätmemahutite ühtlustatud märgistuse rakendusaktid.
Hiljemalt 12.08.2028 peab riik olema taganud pakendijäätmete kogumismahutitel ühtlustatud märgistuse kasutamise.
Taastäitmine ja korduskasutus muutuvad mõõdetavaks:
- alates 12.02.2027 peavad HORECA lõppturustajad olema loonud süsteemi, mis võimaldab tarbijal kasutada jookide ja valmistoitude täitmiseks oma anumat.
- alates 01.01.2030 peavad >400 m² müügipinnaga lõppturustajad eraldama taastäitejaamadele eraldama 10% oma müügipinnast.
- alates 01.01.2030 peab vähemalt 40% veopakenditest (nt kaubaalused, kastid, vaadid/kanistrid, ümbrised/rihmad) olema korduskasutussüsteemis ringlevad korduskasutuspakendid.
Turulepääsu filtriks saavad ringlussevõetavuse klassid. Nimelt toob määrus sisse ringlussevõetavuse tulemusklassid A/B/C järgmise loogikaga:
- 2030: klass põhineb ringlussevõttu toetava disaini kriteeriumidel.
- 2035: lisandub ringlussevõtu hindamine, st hindama peab seda kas konkreetset pakendikategooriat piisavas mahus tegelikult ka ringlusse võetakse.
- 2038: turule tohib lasta ainult A või B klassi pakendeid, C klass kaob turult.
Siinkohal olgu välja toodud ka künnised. Need määratakse ringlussevõetava massi osakaalu järgi arvestusega, et A klassis puhul on ≥95% massist ringlussevõetav, B klassi puhul on ≥80% massist ringlussevõetav ja C klassi puhul on ≥70% massist ringlussevõetav. Kui ringlussevõetav mass jääb alla 70%, siis see loetakse tehniliselt ringlussevõetamatuks. Ringlussevõetavus on aga teema, mille osas tasub ära oodata hiljemalt 01.01.2028 jõustuvaid delegeeritud õigusakte, millega komisjon kehtestab ringlussevõttu toetava disaini klasside arvutusreeglite metoodika. Plastpakendi plastosadel tekivad aga kohustuslikud ringlussevõetud (tarbimisjärgne) materjali minimaalsed määrad järgmiselt:
- 2030: nt 30% kontaktitundlik PET (v.a ühekordsed joogipudelid), 10% muu kontaktitundlik plast, 30% joogipudelid, 35% muu plastpakend.
- 2040: sihid tõusevad (nt 50%/25%/65%/65%).
Mida muutused sisuliselt tähendavad?
Pakend peab olema vähem kosmeetiline ja rohkem funktsionaalne. Määruse kohaselt muutub pakend vahendiks ning kaob võimalus anda sellega brändile lisamahtu. Näiteks ei ole nn tajutava mahu suurendamine nagu topeltseinad, põhjakõrgendused jms enam lubatav muul juhul kui ainult seoses funktsionaalsusega. Samuti peaks vähenema tühja ruumi loomine rühma- ja veopakendites, sh e-kaubanduses. Valmist tuleb olla korduskasutuse ja taastäitmise tõendamiseks kuid vastavate sihtmäärade arvutamise ning aruandlusesse esitamise esimene aruandeaasta on alles 2030.
Ringlussevõetavus hakkab tähistama konkreetset klassi ja ei ole enam loosung. Klassid A/B/C hinnatakse pakendiühiku kohta massi seisukohast ning arvesse lähevad väga praktilised asjad: kas komponente saab eraldada, kui tõhus on sortimine ja ringlussevõtt (saagis/kasutegur), tehnoloogia areng ja kas saadav teisene tooraine säilitab funktsionaalsuse (asendab primaarset). See tähendab väga konkreetselt, et võetakse kogu pakendiühiku mass (kõik osad kokku) ja vaadatakse, kui suur osa sellest massist kvalifitseerub ringlussevõttu toetava disaini kriteeriumide alusel. Lihtsamalt öeldes kasutatakse valemit, kus ringlussevõetava massi osakaal (%) = (ringlussevõetavaks loetava komponentide massi summa / pakendiühiku kogumass) × 100.
Nimetajas on seega pakendiühiku kogumass (ilma tooteta), s.t. arvesse võetakse kõik pakendiosad, mis selle üksuse turulelaskmisel kaasas on:
- põhimaterjal (nt kott/pudel/karp/kile),
- sulgurid/korgid/kaaned,
- etiketid/varrukad,
- liimid, kattekihid/vahekihid,
- muud lisadetailid (nt ventiil, käepide, klambrid).
Lugejas on aga see osa pakendiühiku massist, mis loetakse ringlussevõetavaks vastavalt ringlussevõttu toetava disaini kriteeriumidele. Praktikas loetakse ringlussevõetavuse hindamisel arvesse muu hulgas:
- kas komponent on eraldatav (olgu tarbija või käitlusettevõtte poolt),
- kui tõhus on sortimine ja ringlussevõtt (kasutegur/saagis),
- kas komponent ei takista teiste voogude ringlussevõttu ja kas saadud teisene tooraine on piisava kvaliteediga.
Määruse rakendamise hind sõltub ettevõtte oskusest kasutada olelusringi analüüsi.
Määrus rõhutab mitmes kohas, et keskkonnakasu tuleb vaadata olelusringi lähenemist kasutades ja seda eriti korduskasutuse ning taastäitmise kontekstis. Praktikas aitab see varakult teha 3 asja, mis vähendavad hilisemaid võimalikke kulusid:
- Vältida võimalikke eksimusi juba disaini etapis. Näiteks üleminek monomaterjalile võib tõsta ringlussevõetavuse klassi kuid samal ajal muuta pakendi massi, transpordi mõju või toote säilivust. Olelusringi analüüs teeb need vahetused varakult nähtavaks.
- Üles leida need 20% muudatustest, mis annavad 80% võidust. Ringlussevõetavuse klassi loogika arvestab komponentide eraldatavust, sortimise tõhusust jms ning selles seoses on tihti just väikesed detailid nagu etikett, liim, lisa-kile, rihmad need, mis vähendavad ringlussevõetava massi osakaalu.
- Dokumenteerida otsus nii, et tarneahel ja kliendid usuvad. Määrus paneb vastavushindamise ja dokumentide kogumise fookuse tootjale ning eeldab, et tarnijad annavad vajalikud andmed/dokumendid.
Ettevõtted, kus hakatakse juba täna olelusringi arvutuste jaoks vajalikke andmeid korrastama, saavad stardist teistest varem minema kuna sama andmestikku saab kasutada ka tarneahelas vastavuste hindamisel ja kestlikkuse tõendamisel.
Kokkuvõte.
Pakendi- ja pakendijäätmete määrus (EL) 2025/40 (PPWR) teeb pakendist sisuliselt toote osa, mille kohta on ajas karmistuvad turulepääsu nõuded (klassid, ringlussevõetud sisu, minimeerimine, taastäitmine). Hea uudis on, et odavaim osa ettevalmistusest on andmestik ja otsustamise metoodika. Kui see on paigas juba 2026, siis on 2027–2030 disainimuudatused juba kontrollitavad, põhjendatud ja vähem valusad.