Pakendiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus on täiendaval kooskõlastusringil. Poliitpropaganda suunab valguse kaduvale pakendiaktsiisile. Rahul ollakse ka sellega, et auditikohustuse lävend tõuseb 20 tonnilt 100 tonnile. Mõnevõrra tahaplaanile jäetakse, et loobutud on ühekordse pakendi kasutamise keelustamisest. Tootjad jagavad nii kiitust kui kriitikat [i]. Täpsemalt öeldes ongi tootjate esindajatele nüüd jäänud ainult üks murekoht – tööstus peab väga täpselt deklareerima nii sissetulevat kui tootega koos väljastatavat pakendit. Tere tulemast ringmajandusse!
Tootjate mure on mõistetav. Eriti juhul kui pakend koosneb mitmest kihist, sisaldab erinevaid polümeere, liime, katteid või muid lisandeid ning koostise kohta tuleb andmeid küsida tarnijatelt. Kuid küsiksin teistpidi. Kuidas me seni üldse teadsime, et pakend on ringlussevõetav kui me ei teadnud täpselt, millest see koosneb?
Eestis räägitakse ringmajandusest jäätmemajanduse kaudu. Kõigile on ju tuttav lähenemine - Kogume, sorteerime, töötleme ja raporteerime jäätmeid! Või see - Mõõdame, mitu tonni pakendeid turule lasti ja mitu tonni jäätmeid ringlusesse võeti! Ning see väide - Jäätmed on ressurss!
Tegelikult algab ringmajandus oluliselt varem ja on olemuslikult midagi muud kui jäätmemajandus. Ringmajandus algab materjalide valikust, toote ning pakendi disainist, kasutuseast ning korduskasutamise võimalustest. Ennekõike aga sellest, kas tootes kasutatud materjal säilitab järgmises kasutustsüklis oma väärtuse materjalina? Kui teame ainult seda kui palju pakendijäätmeid koguti, saame hinnata jäätmekäitluse tulemust. Kui teame ka seda, millistest materjalidest pakendid koosnevad, kui palju sisaldavad teisest tooret, milline on nende ringlussevõetavus ning mis kvaliteediga materjal pärast ringlussevõttu saadakse – alles siis saame hakata hindama toote ringsust.
Nii ei ole ka pakendi koostise teadmine bürokraatlik luksus, saati siis EL nõue, mida annab ametnike töölaualt maha peksta. Võtame näiteks kaks plastpakendit, mis mõlemad kaaluvad 20 grammi; mõlemad deklareeritakse plastpakendina ning mõlemad jõuavad peale kasutamist pakendijäätmete kogumissüsteemi. Üks on aga valmistatud hästi eraldatavast polümeerist ja teine koosneb mitmest, tihedalt kokku pressitud materjalikihist. Massiarvestuse alusel on mõlemal juhul tegemist 20 grammi pakendiga. Ringsuse seisukohast on need aga täiesti erinevad pakendid. Mis ei tähenda, et iga pakendi kogu retsept tuleks avalikustada. Küll aga tähendab, et siseturu nõuetele vastavuse ja ringsuse hindamiseks vajalikud andmed peavad olema olemas, need peavad olema usaldusväärsed ning avalikult kontrollitavad.
Alates 12.augustist 2026 kohaldub Euroopa Liidu pakendite ja pakendijäätmete määrus (EL) 2025/40 ehk PPWR. Selle kohaselt peab enne turule toomist hindama pakendi vastavust siseturul kohaldatavatele nõuetele, koostama tehnilise dokumentatsiooni ning EL vastavusdeklaratsiooni. Oluline on mõista, et pakendi vastavusdeklaratsioon ei ole sama, mis Eesti pakendiregistrisse esitatav pakendiaruanne. Pakendiregistri senine aruandlus on üles ehitatud pakendite ja pakendijäätmete koguste ning liikide hindamisele. PPWR-iga kehtestatud vastavushindamine tähendab aga konkreetse pakendi nõuetele vastavuse hindamist ning selle hindamise tulemuse osalist avalikustamist.
Siit jõuame muudatuseni, mis minu hinnangul on olulisem kui pakendiaktsiisi kaotamine ja lävendikohustuse tõstmine. Nimelt on ehitustoodete keskkonnamõju hindamine sisaldanud ka pakendimaterjalide tootmise ja pakendijäätmete käitlemise keskkonnamõjude hindamist kuid seda ainult juhul kui konkreetsed tootekategooriareeglid on kohustanud. Reeglina ei ole kohustanud. Tulenevalt uuest Ehitustoodete määrusest seda valikut enam ei ole, kohustus on kohustus, st ehitustoote deklareeritava olelusringi keskkonnatoime arvutus (EPD) peab hõlmama ka kasutatud või kõige tõenäolisemalt kasutatavat pakendit. Näiteks võib sama ehitusmaterjali tarnida erineva pakendilahendusega: ühel juhul kasutatakse rohkem plasti, teisel juhul aga paberipõhiseid materjale või korduskasutatavat veopakendit. Kui pakend erineb, võib erineda ka kogu deklareeritav keskkonnatoime.
Sama arengut toetab ka kestlike toodete ökodisaini määrus (EL) 2024/1781, mis loob raamistiku digitaalsetele tootepassidele.
Digitaalse tootepassi mõte ei ole ei ole tooteinfo digivormis kättesaadavaks tegemine ega ka mitte QR-koodi lisamine tootele. Selle eesmärk on teha asjaomase tooterühma jaoks nõutud andmed struktureeritavalt kättesaadavaks, nii et neid saaks kasutada tarneahelas, vastavuskontrollis, parandamisel, korduskasutamisel ja ringlussevõtul. See, milliseid konkreetseid pakendiandmeid tuleb konkreetsesse tootepassi lisada, sõltub arusaadavalt tooteperedele kehtestatavatest nõuetest. Need on veel koostamisel kuid suund on üheselt mõistetav: toote keskkonna- ja ringsusandmed peavad tarneahelas muutuma jälgitavaks ning kasutatavaks. Ja pakend on osa sellest süsteemist.
Siit jõuamegi minu peamise küsimuseni, mida ikka ja jälle meie ringmajanduspoliitikutelt küsin. Kui me mõõdame ainult jäätmete koguseid ja ringlussevõttu, kas me mõõdame siis ringsust või mõõdame hoopis jäätmekäitluse tulemuslikkust? Toote ning pakendi tasemel ringsuse hindamiseks on vaja teada vähemalt seda, milliseid materjale ning mis kogustes kasutatakse?; mis on teiseste materjalide osakaal?; kas toode ja pakend on korduskasutatavad või ringlussevõetavad?; milline osa materjalist jõuab pärast kasutamist tagasi majandusse ning millise kvaliteediga?
Tagasi tootjate mure juurde – kui palju uusi andmeid pakendite kohta tuleb küsida, kust neid andmeid saada ning milliste kuludega tuleb arvestada?
Kõigepealt aga sellest, kes on üldse ettevõtja PPWR-i tähenduses? Selgub, et ettevõtja (Economic Operator) on üldmõiste, mis hõlmab pakendite tarneahela erinevaid osalisi. PPWR kehtestab ettevõtjale tarneahela jälgitavuse kohustuse, st kohustuse tuvastada, kellelt pakendid või pakendatud tooted saadi ning kellele need tarniti. Pakendi materjalikoostise ja nõuetele vastavuse tõendamise kohustus on aga valmistajal (Manufacturer), kes peab läbi viima pakendi vastavushindamise, koostama tehnilise dokumentatsiooni ning nõuetele vastavuse tõendamiseks vajaliku vastavusdeklaratsiooni. Pakendi või pakendimaterjali tarnijal (Supplier) on omakorda kohustus anda valmistajale vastavuse tõendamiseks vajalik teave ja dokumentatsioon. Laiendatud tootjavastutusega seotud kohustused, sh registreerimine ja pakendiaruandlus, puudutavad aga tootjat (Producer). PPWR kehtestab tootjale registreerimise, aruandluse ning laiendatud tootjavastutuse nõuded. Üks ettevõte võib samaaegselt olla nii valmistaja kui tootja kuid ühe konkreetse pakendi puhul on PPWR-i tähenduses tarneahelas alati ainult üks valmistaja.
Seega ei saa Eesti pakendiregistrisse andmete esitamise kohustusest automaatselt järeldada, et samal ettevõtjal on ka Euroopa Liidu vastavusdeklaratsiooni koostamise kohustus.
Niisiis – Eesti tootjatel on arusaadavalt õigus küsida, kui palju uusi andmeid tuleb küsida. Mõista tuleb aga seda, et senine harjumuslik kontekst on täielikult muutunud, sest senine aruandluse loogika on asendatud kogu tarneahelat hõlmava andmevahetuse loogikaga. Ühest küljest nõuavad riik ja Euroopa Liit rohkem andmeid. Teisalt on aga arvestatud, et ettevõtjal on võimalik kord juba kogutud andmeid kasutada mitmeks otstarbeks: vastavushindamiseks, pakendiarvestuseks, LCA arvutusteks ning ringuse hindamiseks. Seega ei ole tegemist mitte halduskoormuse suurendamiseg vaid andmepõhise majandamisega.
Eesti ettevõtjate segadust võimendab veel ka asjaolu, et ringmajandust on siiani kasutatud jäätmemajanduse sünonüümina ning vastavalt püütud ka juhtida jäätmeid kirjeldavatele andmetele tuginedes. Kui me ei tea, millest toode ja selle pakend koosnevad, kui palju materjale kasutatakse ning mis neist peale kasutamist saab, siis ei saa me ka hinnata toote ega pakendi ringsust. Võime küll mõõta jäätmekäitlust kuid see ei ole ringsuse mõõtmine. Ringmajandus ei alga jäätmejaamast ega ringmajanduskeskusest. Ringmajandus algab materjalist, tootest ja pakendist ning sellest, et oskame nende ringsust mõõta.