Eesti kohalikud omavalitsused ja ettevõtted saavad perioodil 2021–2027 kasutada märkimisväärseid toetusi, et arendada ringmajanduse ja tööstussümbioosi lahendusi. Paraku on nii toetusmeetmete planeerimisel kui ringmajanduse jututubades unustatud rääkida põhilisest. Kui eesmärgiks on võetud ringmajandusele üleminek, siis kuidas me oma tegevuste tulemuslikkust mõõdame? Kui struktuurifondidest jagatakse 6 miljonit ringmajanduspõhiste tootmis- ja tarbimismudelite kasutuselevõtu toetamiseks, siis kuidas mõõdetakse selle toetuse tulemuslikkust? Kui struktuurifondidest jagatakse ringlussevõtu võimekuse tõstmiseks 25 miljonit, siis kuidas mõõdetakse selle toetuse tulemuslikkust? Ei tasu unustada, et riigieelarves on ringmajanduse kulureal kokku 153 miljonit eurot. Kuid mis on tulureal? Seal ulub tühjus, sest tegelikult ei mõõdetagi, kas see raha päriselt ka ringmajanduse arengut toetab.

Miks on ringmajandus vältimatu

Lineaarselt majandusmudelilt (võta-kasuta-viska ära) ringmajandusele ülemineku vajaduse tunnistamine on kõige olulisem muudatus, mis majanduslikus mõtlemises tuleb sisse viia. Julgelt võib öeldam et ringmajandusele üleminek on järgmiste aastasadade kõige olulisem majandusarengu trend. Teisiti ei ole vähenevate ressursside ning suureneva nõudluse olukorras võimalik ellu jääda. Pelgalt raha jagamisest aga ei piisa. Kui eesmärk on ringmajandusele üleminek, siis tuleb tegevuste tulemuslikkust ka mõõta. Vastasel juhul on risk, et tegeleme vaid näiliste edulugudega.

Ringsuse mõõtmise alused

Ringmajanduse edenemist hinnatakse ringsuse indikaatorite abil. Lihtsustatult öeldes on tegemist mõõdikutega, mis näitavad, kui suur osa kasutatavast ressursist on ringne ehk taastuv, taaskasutatud ja käideldud, ning kui suur osa on uus ehk esmane ja mittetaastuv.

Ringsuse indikaatorid on määratud ringmajanduse standarditega ja neid on nelja tüüpi:

  1. kohustuslikud indikaatorid – 6 A-tüüpi näitajat, ilma milleta ei saa rääkida ringmajandusest;
  2. valitavad indikaatorid – lisamõõdikud vastavalt projekti eesmärgile (B- ja ülejäänud A-indikaatorid;
  3. täiendavad indikaatorid ressursivoogude mõju hindamiseks (C-indikaatorid);
  4. täiendavad indikaatorid jätkusuutlikkuse hindamiseks (D-indikaatorid).

Siin on ülevaade kõigist ringsuse indikaatoritest. Täpsemad kirjeldused ning arvutamise reeglid vaata aga ringmajanduse standarditest.

Kõige olulisem on mõista: kui kohustuslikke indikaatoreid ei kasutata, siis tegelikult ringmajandusega ei tegeleta. Nii lihtne see ongi. Eesti ringmajanduse toetusmeetmetes ringsuse kohustuslikke indikaatoreid ei kasutata. Mitte üheski toetusmeetmes, kogumahus 153 miljonit eurot, ei kasutata mitte ühtegi ringsuse sissevoo ja väljavoo kohustuslikku indikaatorit!

Ringsuse valem on lihtsam, kui arvata võiks

Ringsuse valem on lihtne: nii ressursside sissevoog kui väljavoog koosnevad ringsetest ning mitteringsest ressurssidest. Ringne voog näitab taastuvate, käideldud ning taaskasutatud ressursside osakaalu kogumassis. Primaarne voog näitab aga esmaste ja mittetaastuvate ressursside osakaalu kogumassis. Kuna mõõta tuleb nii ressursside sissevoogu kui ressursside väljavoogu, siis peab nii taaskasutatud, käideldud kui taastuva sisu massi mõõtma mõlemas suunas. Need moodustavadki kokku 6 kohustuslikku indikaatorit, mille põhjal saab objektiivselt öelda, kas ressursside ringsus suureneb või mitte. Mida suurem on ringse sisu osakaal kogumassis, seda suurem on ringsuse aste.

Kelle käes on võti?

Ülejäänud indikaatorite valik sõltub otseselt sellest, millist eesmärki konkreetne ringsust toetav lahendus täidab. See eesmärk ei sünni tühjalt kohalt – see tuleneb ettevõtte enda poolt seatud ringsuse sihist. Näiteks võib üks ettevõte keskenduda tooraine taaskasutuse suurendamisele, teine aga tootmisprotsessi jääkide vähendamisele või toodete eluea pikendamisele. Just see valik määrab ära, milliseid täiendavaid ja valitavaid indikaatoreid on mõistlik kasutada, et lahenduse mõju täpselt hinnata.

Oluline on mõista, et ringmajanduse lahendusi saavad tegelikult luua ainult ressursside omanikud ehk ettevõtted, kelle käes on otsustusõigus, millist toorainet nad kasutavad, millise kvaliteedi ja kestvusega tooteid nad toodavad ning kuidas toote elutsükkel korraldatakse. Omavalitsused, riik või toetusmeetmed võivad küll soodustada ja toetada nende lahenduste loomist, kuid otsustav mõju tuleb ikkagi ettevõtte tasandilt.

Toetused on nagu stardipauk, sest need annavad energiat ja julgust alustamiseks. Kuid kui puudub läbipaistev ja üheselt mõistetav tulemuste mõõtmine ning kui ei kasutata kohustuslikke ringsuse indikaatoreid, siis võib juhtuda, et raha kulub ära, kuid tegelik mõju jääb ähmaseks. Ilma selge mõõtmiseta on aga võimatu eristada, kas oleme teinud sisulisi samme ringmajanduse suunas või on tegemist lihtsalt ilusate projektidega paberil.

💬 Kokkuvõte: Ringmajandusele jagatavad riiklikud toetused on suur võimalus, aga ainult siis, kui me mõõdame tulemust selgete kohustuslike indikaatorite alusel. Vastasel juhul võib juhtuda, et räägime ringmajandusest aga liigume tegelikult ringist välja.

Allikaviited on kättesaadavad siin: Anu Kull TalTech lõputöö ringsuse kvantifitseerimine

Seda teksti kasutades palume lisada viide A.Kull, Ringne küla: ringmajanduse ärimudel kinnisvaraarenduses. Tallinna Tehnikaülikool, 2025.