Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on avalikustanud tarbijakaitseseaduse muutmise eelnõu, millega soovitakse üle võtta Euroopa Liidu tarbijate võimestamise direktiiv. Kuigi direktiiv seab riikidele miinimumnõuded, on Eesti otsustanud astuda sammu kaugemale, seda nii uute kohustuste kui ka oluliselt karmimate trahvimeetmetega. Muu hulgas on plaanis kehtestada kuni 2 miljoni euroni ulatuv rahatrahv ettevõtte kohta ning konfiskeerida ebaseaduslikult saadud tulu. Rikkumiseks võib osutuda juba pelgalt see, kui tootele on lisatud üldsõnaline ja tõendamata väide, nagu “keskkonnasõbralik”, “kestlik”, “parandatav”, “kauakestev” või muu sarnane.

Tõendamise kohustus laieneb kõigile, suurusest olenemata

Ettepanekute keskmes on soov vältida rohepesu ja suurendada tarbijate teadlikkust. Eesmärk on tervitatav, kuid valitud vahendid võivad osutuda ülemääraselt koormavaks. Seadus laieneb kõikidele turule toodud toodetele sõltumata tootja või turustaja suurusest – see tähendab, et kõige rohkem peavad uue korra eest maksma just Eesti väiksemad tootjad, kes turustavad tooteid oma kaubamärgi all.

Euroopa Komisjon on paralleelselt arendamas roheväidete direktiivi, mis peaks looma aluse sellele, kuidas ja kes roheväiteid kontrollib. Samas on selle direktiivi läbirääkimised peatatud, kuna vaieldakse selle üle, kas tõendamise nõuded peaks kehtima ka mikroettevõtetele. Eesti on seni pooldanud maksimaalselt laia kohaldamisala. Õnneks Komisjon jagab siin skeptilisust – väikestel tootjatel ei ole lihtsalt majanduslikku võimekust kanda sertifitseerimisega kaasnevaid kulusid. Kui suurtel tootjatel on võimalik kulud hindadesse peita, siis väiketootjatel see võimalus puudub.

Kas peame tõesti minema kaugemale kui direktiiv nõuab?

Kõige küsitavam on ministeeriumi soov võtta üle ka toote keskkonnaalaste põhiomaduste raporteerimise kohustus, kuigi tarbijate võimestamise direktiiv seda ei nõua. Tegu on keerulise ülesandega, mis eeldab toote ringsuse mõõtmist, kuid Eestis ei ole selleks täna praktilisi võimalusi.

Meie seadusandlus käsitleb ringmajandust valdavalt läbi jäätmete prisma, milleks on toote elulõpp, taaskasutus ja kõrvaldamine. Samas on tõeline ringmajandus suunatud kasutatud ressurssidest saadud toormete kasutamisele. Sellist lähenemist Eestis veel ei ole, mistõttu on raske, kui mitte võimatu, rakendada toote keskkonnaalaste väidete tõendamise nõuet, mille sisuks on toote ringlusaspektide võrdlemine ilma selgete ja kehtivate tehniliste standarditeta.

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi vaates on tegemist kolme nõudega, milleks on toote vastupidavus, parandatavus ja ringlussevõetavus. Kuna sama muudatusega valmistatakse ette ka toote digipassiks vajaliku taristu loomist, siis on igati kohane märkida, et digipasside raamistikus on välja toodud 29 tooteomadust, mis iseloomustavad toote ringsust. Samal ajal ei ole meil kehtivaid sektoriüleseid õigusakte, mis määraksid, kuidas neid omadusi võrrelda või mõõta. Erandiks on ehitussektor, kus Euroopa ehitustoodete määrus defineerib 16 keskkonnaaspekti, millest 14 on otseselt seotud toote ringsusega.

Kokkuvõtteks

Eesti soov rakendada EL direktiive ambitsioonikamalt kui Euroopa Komisjon ise võib tunduda esmapilgul eesrindlik. Ent praktikas tähendab see uute kohustuste võtmist ja riskide veeretamist Eesti ettevõtjate, eeskätt just väikeste ja keskmise suurusega tootjate, õlule. Rohepöörde eesmärgid on olulised ja vajavad läbimõeldud teostust. Kuid ambitsioonikus ei tohi tulla kohaliku ettevõtluskeskkonna ja praktilise teostatavuse arvelt.

Soovitus Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile: enne kui rakendada rangemaid nõudeid kui Euroopa Liit ette näeb, tuleb veenduda, et Eesti õigusruum, ettevõtted ja järelevalvesüsteem on valmis neid mõistlikult ja õiglaselt rakendama. Vastasel juhul jäävad rohepöörde kulud taas Eesti tootja kanda – ilma, et tarbija sellest paremini informeeritud oleks.

Artikkel on ilmunud ERR portaalis 24.07.2025: https://www.err.ee/1609752477/anu-kull-tarbijakaitseseaduse-muutmine-voib-tuua-ootamatu-lisakoormuse