Euroopa Komisjon andis põhimõttelise heakskiidu Eesti taastekava kinnitamise kohta kogumahus veidi alla miljardi euro. Esmakordselt Eesti majandusajaloos suunatakse sellega märkimisväärselt suures koguses toetusi konkreetselt tööstusettevõtetele. Kindlasti on meie tööstusel seda tuge vaja, eriti arvestades tööstusele pandud suuri lootusi ja ootusi kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamisel. Samas on aga 200 miljoni euro eest riigiabi paiskamine ettevõtete protsesside digitaliseerimiseks ja automatiseerimiseks niivõrd oluline turumoonutus, et ilus oleks küsida, mis on selle ideoloogiline taust – mis on see muutus või pööre, mida meie tööstus nende vahendite toel soovib saavutada?
Kahjuks puudub selle riigiabi kasutamise üle aga igasugune diskussioon. Tunnen paljusid erinevaid ametnikke, mitte ükski neist ei kühvelda riigiabi oma isiklikku rahakotti. Samas olen aga näinud, kuivõrd oluline on ettevõtteid esindama määratud ja seatud organisatsioonidelt korrektsete arvamuste saamine oma sektorite vajaduste kohta. Seetõttu tuleb ehk kõrvalpilk kasuks.
Meie ettevõtluspoliitikas on trend, mis mind murelikuks teeb. Kodaniku ning ettevõtjana tahaksin näha, et seda õnnestub muuta. Või siis kasvõi veidigi ohjeldada, et vähemalt taasterahastust tööstusettevõtetele tulev riigiabi muutuks kättesaadavaks nii, et sellest tõuseks tulu, mitte ei suureneks sisseostetavate IT-teenuste maht ja tõuseks nende hind. Arvestada tuleb, et siseriiklike toetuste kujundamine on halastamatu võitlus erinevate huvigruppide vahel. Igaüks kisub tekki enda suunas ning võidab see, kelle ideoloogia ja sõnumid on kõige paremad.
Taasterahastu miljardine toetuspakett maandub Eesti majandusse osana Euroopa Liidu taaskäivitamise kavast ehk osana Euroopa Liidu eelarvest. Seega on iga taasterahastust otsetoetusena saadava euro teisel küljel kirjas eurod, mille arvel riigi poolt Euroopa Liidu eelarvesse makstav summa suureneb. Suures pildis teeb õiguskantsleri hinnangul Eesti riik tulevikus Euroopa Liidu eelarvesse 34 miljoni euro võrra aastas rohkem makseid kui praegu.
Ettevõtluse riiklikul toetamise aluseks on seadusega sätestatud põhimõte – valdkonna eest vastutav minister otsustab, millist liiki toetust antakse, arvestades seejuures valdkonna arengukavasid ja programme. Tööstuse seisukohalt on sellega raamistik justkui paigas. Meil on üks minister ja selle ühe ministri haldusalas üks tehnoloogia. Ning just see teebki muret.
Euroopa Liidu rahastus toetab alati suuremaid arenguid kui seda on iga üksiku liikmesriigi huvid. Meie justkui paigas raamistik paigutub aga Euroopa tööstuspoliitika arengutest välja, nurga taha, suunaga minevikku. Tööstuse ühine andmeruum, robotiseerumine, Euroopa Liidu andmepilv – meid need teemad kahjuks ei kõneta. Kuid võiksid. Tööstusettevõtteid esindama seatud ja kutsutud võiksid mõista, et digitaliseerimise mõiste sisustavad meil endiselt kindla sektori kindlate teenuste müüjad, mitte uute tehnoloogiate arendajad. Tulemuseks on retoorika, mille kohaselt tööstuse digitaliseerimise, automatiseerimise ja protsesside efektiivsuse vahele tõmmatakse võrdusmärk. See on paraku karuteene Eesti tööstusliku arengu toetamisele kuna nii võetakse ettevõtetelt ära võimalus saada investeeringutele tuge nendes arengusuundades, mida tegelikult ka vaja on. Ning vaja on ennekõike sisseseadeid, ühendatud seadmeid ja digitaalseid tehnoloogiaid ehk lahendusi, mis aitavad digitaliseerimist ellu viia.
Samavõrra oluline, kuid mitte nii käegakatsutavalt nähtav, on asjaolu, et nii ei seo me oma ettevõtetele antavaid toetusi Euroopa Liidu suure pildi tööstuspoliitikaga. Seeläbi kaotavad meie ettevõtted võimaluse olla osaks Euroopa Liidu ülestest raamprogrammidest, näiteks InvestEU, Euroopa Horisondi tööstuse toetamiseks mõeldud alaprogrammid, digipöörde ja rohepöörde toetusprogrammid. Ehk siis ettevõtted kaotavad võimaluse võimendada oma investeeringuid Euroopa Liidu otsetoetuste ning finantsinstrumentide abil.
COVID-19 järgse maailma aruteluringides ning paneelides on tavaks rääkida toimuvast globaalsest struktuurinihkest, mille käigus vaadatakse väärtusahelad ümber ning töötlev tööstus tuleb tagasi pildile. Meil on raha. Meil on ressursid. Meil ei ole aga arutelu selle üle, kuidas panustada riigi laene ja abiraha oma tööstuse arendamise huvides.
Artikkel on ilmunud Äripäevas, 30.09.2021