Euroopa Komisjoni kliima- ja energiaalase seadusandluse paketi (nn “Fit for 55” või “Eesmärk 55” pakett) eesmärk tagada sujuv liikumine Euroopa Liidu ülese kliimaneutraalsuse poole. Valdkonnad, mida pakett puudutab, on kliima, energia ja kütused, transport, hooned, maakasutus ja metsandus. Selge ning arusaadav poliitiline siht. Millegipärast avastasime aga hiljuti, et maakasutuse ja metsanduse osas on keegi, kusagil, kunagi mingid konkreetsed süsiniku sidumise numbrid juba kokku leppinud? Ja keegi teine on kusagil, kunagi kokku leppinud ka parklates elektriautode laadimispunktide kohustusliku kaabelduse numbrid? Lahti läks haarav arutelu süüdlaste leidmise teemal. Ametnikud võeti ette riigikogu erikomisjonis. Rahvusringhäälingus esitati ministrile nõue deklareerida Brüsselis sirgeselgselt, et Eesti kaabeldama ei hakka ning edaspidi ka – lolle direktiive me täita ei kavatse!
Keset seda möllu tasub ringi vaadata, kas on ehk nurga taga ootamas veel mõni nõue või regulatsioon, mis juba ammu Brüsseliga kokku lepitud ning siseriiklikult ettevõtluse huvigruppidega kooskõlastatud aga millest keegi mitte midagi varem kuulnud ei ole? Selgub, et erilist uurimistööd polegi vaja teha, sest sellised nõuded on tõesti juba olemas – nendeks on toodete ringsusele esitatavad nõuded ja ringsuse digipassiga tõendamisele esitatavad nõuded.
Eestis räägitakse palju ringmajandusest kuid tegelikult oleme selle teemaga ummikusse jooksnud. Hea on, et toote digipassi nõue selle põhjuseid selgitada aitab – küllap oleme peagi sunnitud ka väljapääsu otsima. Meie probleem on, et võtame ringmajandust kui jäätmete haldamise uut viisi. Arvame, et kui prügi natuke sorteeritumalt koguda ning jäätmehierarhias näpuga järge ajades taaskasutustoiminguid teha, siis tegelemegi ringmajandusega. Tegelikult mitte. Tegelikult on taaskasutustoimingute tegemine küll oluline kuid ringmajandus on siiski täiesti teine teema. Tõsi, väärtõlgendus ei ole siiani seganud ringmajandusse 111 miljoni euro investeerimist ja ilmselt tsementeeritakse ummikusse jooksnud arusaamised häirimatult ka kiimaseadusesse. Kuna ettevõtetel on aga tegelikult juba teada, milliseid tooteid ning teenuseid lineaarselt majanduselt ringmajandusele ümber lülituv turg ootab, siis loodetavalt avab vähemalt toote digipassi nõue mingil hetkel diskussiooni ka regulatiivsel tasandil vajalike muutuste osas.
Eestis puudub ringmajanduse käivitamiseks vajalik terviklik lähenemine, mis arvestaks kogu väärtusahelat, alates tootmisest kuni tooraine uuesti turule toomiseni. Ringmajanduse põhimõtteid tegelikult rakendavates riikides, näiteks Soomes, on seevastu mõistetud, et ringmajandus on uus majandusmudel, mille eesmärk on luua toormeturg. See on turg, kus kättesaadavad on esmaste ressurssidega kvaliteedilt võrdväärsed kasutatud ressursid. Toormeturg hõlmab toote disaini, innovatsiooni, ärimudelite ümberkorraldust, ressursitõhusust ja laiemat koostööd ettevõtete, avaliku sektori ning ühiskonna vahel. Erinevalt Eestist ei ole need aga lihtsalt sõnad vaid selge strateegiline suund, kuidas toormeturgu luua ja lineaarselt majanduselt ringmajandusele üle minna. Ja erinevalt Eesti arusaamistest, ei ole ringmajanduslik toormeturg platvorm, millel saab müüa jäätmeid või tootmisjääke, mida järsku keegi veel kasutada tahab.
Digitaalse tootepassi nõue võib saada suunamuutjaks, vähemalt lootust on. Digipass võib esmapilgul tunduda lihtsalt tehnoloogilise uuendusena, mis Eestile erilist väljakutset ei tohiks esitada. Kui vaja, teeme teiste jaoks kohe mingi näidisplatvormi ka juurde, näiteks Eesti oma, ainulaadse keskkonnadeklaratsioonide platvormi. Paraku ei ole digitaalne tootepass uus IT-vidin ja paraku oleme selle kasutamise osas pealtvaatajad. Kuna oleme ringmajandusest vääriti aru saanud, siis meil lihtsalt puudub ka digitaalse tootepassi rakendamiseks vajalik mõisteruum. Nii võibki juhtuda, et hindame sellegi nõude Brüsseli bürokraatiaks ja hakkame vastu sõdima. Kuna tegemist on aga kestlike toodete ökodisaininõuete sätestamise raamistikust tulneva nõudega, siis olgu ette öeldud, et sõdimine oleks mõttetu ajaraisk.
Digitaalse tootepassi eesmärk on toodete keskkonnasõbralikkuse parandamine seeläbi, et kõigile sidusrühmadele – tarnijatest klientideni – pakutakse põhjalikku teavet toote valmistamiseks kasutatud ressursside ja toote ringsuse kohta ning avaldatakse toote kogu keskkonnamõju. Esitama peab kõik andmed, ei piisa ainult süsiniku jalajäljest. Esimene valdkond, kus digitaalse tootpassi nõue võetakse seadusesse üle ka Eestis, on ehitustoodete tootmine. Arvestada tuleb aga, et see laieneb samm-sammult ka teistele sektoritele. Arvan, et neid arenguid tuleks võtta kui võimalusi Euroopa Liidu direktiividest õppida. Mõelda tuleks sellele, kuidas hakata päriselt ka lineaarsest majandusest väljuma ning milliseid arusaamisi on vaja revideerida selleks, et ringmajanduse majandusmudeleid oleks võimalik kasutada ka Eestis.
Artikkel on avaldatud 09.04.2025 Eesti Päevalehes, link: https://epl.delfi.ee/artikkel/120369422/anu-kull-utleme-lollidele-euroopa-liidu-direktiividele-ei-siis-voime-ise-kilplasteks-jaada