Kliimakindla majanduse seaduse eelnõu arutelud jätkuvad ning vajalik oleks üle vaadata ka ringmajanduse osa. Nimelt jääb arusaamatuks, miks ringmajandust võetakse kui asjade korduv- ja taaskasutamist. Aastaid tagasi, mil ringmajanduse mõiste meieni alles jõudis, võis sellest veel aru saada. Peale ringmajanduse standardite ülevõtmist oleks aga mõistlik senised arusaamised üle vaadata ning mõista, et ringmajandus tegeleb ainult ressursside ringlusega, mitte jäätmetega ega ka mitte keskkonnajuhtimisega. Kui kliimakindla majanduse seaduse eelnõu läbirääkimiste käigus suudaksime selles lähenemises saavutada muutuse, siis võiks öelda, et isegi avalik sektor on võimeline läbimurdeliseks innovatsiooniks. Jäätmereformi raamides seda enam teha ei saa, sest jäätmeseaduse ja pakendiseaduse ning teiste seaduste muutmise seadus eelnõu liigub vääramatult seaduseks saamise suunas. Küll aga võiks kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise kontekstis olla mõistetes ja lähenemistes maailmaga samal lainel.
Jäätmereformiga seoses on peamist ühiskondlikku tähelepanu pälvinud jäätmevaldajatele tekkiv jäätmete liigiti kogumise kohustus. Kuna see puudutab otseselt meid kõiki, siis arusaadavalt on meil kõigil selle kohta ka oma arvamus ning aruteludes lihtne saada külge mõni halvustav silt, näiteks hüsteerik.
Jäätmetega majandamine lähtub ‘saastaja maksab’ põhimõttest ning regulatsioonide suures üldpildis on riigi eesmärk kätte saada võimalikult palju liigiti kogutud jäätmeid, et seeläbi saavutada liigiti kogutud jäätmete sihtarvudega riigile võetud kohustusi. Arutelude taustal on aga täiesti fookusest välja jäänud asjaolu, et jäätmereformi teeb reformiks mitte nende liigiti kogumise kohustus vaid jäätmeomandi üle andmise kohustus. Kindlasti on jäätmereformil ka häid külgi aga sama kindlasti ei saa nõus olla, et jõustame maailma parima võimaliku lahenduse, mis on välja töötatud planeedi ja meie ühistes huvides .
Jäätmereformile tagasi vaadates tahan alustada küsimusest – mis juhtuks, kui ettevõtted ei peaks kõiki jäätmeid kohalikule omavalitsusele üle andma? Mis juhtuks, kui ettevõttel oleks võimalik neid ka endale jätta? Vastus – juhtuks ringmajandus nii nagu ringmajanduse standardites seda kirjeldatakse. Kuna aga seda võimalust ei ole praegu ja seda võimalust ei teki ka jäätmereformiga, siis globaalse küla meie nurgakeses ringmajandust ei teki. Ehk täpselt nii nagu nõukogude maateaduses õpetati – riigikorra iseärasuste tõttu ovraagid ei teki. Nii ei teki ka jäätmeseaduse ja pakendiseaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse tõttu ringmajandust Eestis. Kindlasti see kunagi lõpuks ikkagi tekib, nii nagu ovraagid ka lõpuks ikkagi tekkisid. Ainult et me ei räägi sellest, mis jõudude toimel.
Kui siiani võisid jäätmed kuuluda tinglikult öeldes ükskõik kellele, siis reformiga saab jäätmete omanikuks kohalik omavalitsus. Kõik teised on jäätmevaldajad ehk ‘maksvad saastajad’ – need, kes kohustuvad nii jäätmeid sorteerima, liigiti kogutud jäätmed omavalitsusele üle andma kui ka omavalitsustele selle eest maksma. Kui täna veel saavad ettevõtted teatud materjalidest jäätmeid üle anda ka taaskasutusorganisatsioonidele, siis peale uue seaduse jõustumist peab ka need omavalitsusele üle andma. Mitte riigile, mitte teisele ettevõttele vaid omavalitsusele. Jäätmereformi üle toimuvates aruteludes on jäänud kõlama mõte, et jäätmed on ressurss. Kui nii, siis kes hakkab selle ressursi abil tulu teenima?
Ma ei arva, karda ega väida, et omavalitsused hakkavad jäätmetega suurt tulu teenima ning saavad rikkaks. Pigem arvan, et ringmajanduse sildi all jäätmete eluea pikendamiseks riigi poolt antavate toetustega luuakse üle Eesti terve rida probleemseid ringmajanduse keskusi. Küllaltki tõenäoline, et esialgse vaimustuse lahtudes jäävad nende keskuste püsikulud eelarvet koormama ning katteallikate leidmiseks suurendatakse jäätmeveo ning jäätmekäitluse eest saastajatelt ehk majapidamistelt ning ettevõtetelt, võetavat tasu. Kindlasti tekivad ringmajanduse keskuste juurde mõned pisikesed parandustöökojad ning mõned riided saavad paigatud. See on aga jäätmete eluea pikendamine, mitte üleminek ringmajandusele.
Jäätmed ei ole ressurss. Materjalid on ressurss. Jäätmed on ära visatud vallasasi, millega tohib edasi tegeleda ainult kindlatel ning rangetel tingimustel. Ringmajanduses jäätmetega ei tegeletagi, sest ringmajanduse eesmärgid lähtuvad ressurssidest, mitte jäätmetest. Selles mõttes startis jäätmeseadus praegu vastuvoolu. Kliimakindla majanduse seaduse eelnõus on küll ringmajanduse eesmärk – esmase toorme kasutuse vähendamine, välja toodud kuid seejärel surutud kogu teema null-heite tunnelvaatesse. Kõigile sektoritele nähakse ette kasvuhoonegaaside emissioonide vähendamise eesmärgid ning need on seotud ainult ja ainult energiakasutusega. Vaatamata sellele, et ressursiringluse sulgemine ning ressurssidega kindlustatuse taseme suurendamine on samaväärne kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise meede kui kasvuhoonegaaside emissioonide vähendamine.
Lõppeval aastal võttis Eesti üle kõik rahvusvahelised ringmajanduse standardid ning järgmisel aastal on oodata nende rakendamise tehnilisi juhiseid Euroopa Liidu standardimisorganisatsiooni poolt. Ringmajanduse standardiperre ISO 59000 kuulub kokku 7 standardit ning nende üle võtmine tähendab, et standardikohaseid mõisteid ja lähenemisi kasutatakse kõigis rohepöördega seonduvates direktiivides ja regulatsioonides. Esimesed märgid Eestis selles seoses tekkida võivatest probleemidest ilmnesid juba standardi tõlkimise aruteludes. Nimelt on nõutav, et kasutaksime Eesti jäätmemajanduse mõisteid. Kuid ringmajanduse jaoks vajalikke mõisteid nendes kas ei ole või on kasutuses teises kontekstis.
Jäätmeseadusega on kehtestatud jäätmete taasväärtustamise toimingud ning uue seadusega nende osas midagi ei muutu. Tegemist on ühest küljest pikaajalise jäätmetöötluse praktikate jätkamisega. Teisest küljest aga kinnistab arusaamist, et ringmajandus on jäätmekäitluse uus nimi. Seadusega lubatud jäätmete taasväärtustamise toiminguteks on jäätmete ringlusse ning taaskasutusse võtmine. Aga me ju päästame rohepöördega planeeti, mitte Eesti majandust! Ning planeedi ringmajanduse seisukohalt ei ole oluline, milliste toimingutega on jäätmed taasväärtustatud. Oluline on hoopis see, et kõigis ettevõtetes seisab ees tootearendus- ning tootmisprotsesside põhjalik ümberkorraldamine kuna konkurentsivõime säilitamiseks tuleb õppida loodusvaradest ning jäätmetest saadud materjale kasutama võrdväärsetena.
Eesti jäätmereformiga tulevikku raiutavad põhimõtted ringmajandust ei toeta ja seda kolmel põhjusel. Esiteks ei ole jäätmed mitte ressurss vaid prügi. Teiseks tuleb jäätmed kohustuslikus korras kohalikule omavalitsusele üle anda kuid ei uuele omanikule ega ka riigile ei seata mitte ühtegi kasutatud ressursside tootmisega seotud kohustust. Ning kolmandaks – kõik Euroopa Liidu ringmajanduse tegevuskava rakendamiseks mõeldud riiklikud toetusmeetmed suunatakse jäätmemajanduse korrastamisse ning kohalike omavalitsuste toetamisse riigi partnerina selles tegevuses.
Kui ringmajanduse standardite kasutamise vajaduseni ettevõtete toote- ja protsessiarenduses on veel aega, siis toote digipassi kasutamise vajadus tekib lähema paari aasta jooksul. Tegemist on kõige olulisema ringmajandust toetava digilahendusega. Toote digipass ei ole lihtsalt kood, mis valmistootele külge kleebitakse eesmärgiga tarbijat informeerida. Toote digipass on põhimõtteline muutus tootearenduses, tarnevõrgustikus ja tootmisprotsessis, mille abil rakendatakse ringsuse üheselt mõistetavad ja mõõdetavad põhimõtted kogu tarneahelas. Need põhimõtted – väiksem toorainekasutus, modulaarsus, toote pikk eluiga ning parandatavus, ning meetrika, on aga kokku lepitud ringmajanduse standarditega.
Jäätmemajanduse uut reeglistikku enam olulisel määral muuta ei saa. Küll aga võiks kliimakindla majanduse seadus olla see koht, kus ressursikasutuse vähendamise vajadus ja võimalused seadustatakse viisil, mis tegelikult ka toetab ringmajandusele üleminekut Eestis. Ainult sellisel juhul oleks võimalik saavutada ka seadusega vastu võetava esmase toorme kasutamise vähendamise eesmärki.
Artikkel on ilmunud EPL 15.12.2024 Anu Kull: jäätmetest tulebki rääkida kui prügist, sest jäätmed ei ole väärtuslik materjal – Eesti Päevaleht (delfi.ee)