Pakendiseaduse muutmise seaduse eelnõu tegelik lugu ei ole Brüsseli diktaat. Oleme ise endale seadnud ambitsiooni minna Euroopa miinimumist kaugemale ning keelata avalikel üritustel kõik korduvkasutatavad nõud ja seda võimalikult kohe. See plaan väärib ausat arutelu, mitte kriitikavaba kiitust ega lõputut nurinat somelõimedes.

Kliimaministeeriumi poolt juuli alguses kooskõlastusringile saadetud pakendiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise eelnõu paistab esmapilgul tehnilise paberina. Kuivõrd Euroopa Liidu uus pakendimäärus on otsekohalduv, siis tuleb pakendiseadusest kustutada dubleerivad sätted ja asendada need viidetega. Selles osas on eelnõu eeskujulikult minimalistlik. Midagi ei lisata, midagi ei võimendata.

Kolme nõudega astub Eesti aga teadlikult Euroopa pakutavast miinimumist pikema sammu. Esiteks nõue, et müügikohtades ja avalikel üritustel tohib kohapeal süüa-juua edaspidi ainult korduvkasutatavatest nõudest. Seega kui Euroopa Liit keelab ainult materjali, siis Eesti keelab igasuguse ühekordse kasutamise. Kahvlid-lusikad-taldrikud-topsid võivad olla ükskõik mis materjalist, peaasi et oleksid korduvkasutatavad. Nii keelustab Euroopa Liit nn tavaplasti (PP, PET, PS jt); vahtpolüstüreeni, biolaguneva ja biopõhise plasti (nt PLA) ning plastvooderdusega plasti (nt klassikalineAn kohvitops). Kuna Eesti keelustab aga igasuguse ühekordse kasutamise, sõltumata materjalist, siis ei tohi Eestis enam kasutada ka näiteks plastivaba pappi ja paberit; puidust, bambusest, palmilehest või muust kiudmaterjalist nõusid ega ka ühekordsest alumiiniumist või klaasist serveerimisnõusid.  Ja seda alates 12.02.2028, mitte alles alates 2030. aastast.

Teiseks ei nõua Euroopa õigus, et ühekordset kaasamüügipakendit ei tohi enam tasuta anda. Eestis see nõue aga kehtestatakse. Ning kolmandaks peavad Eesti toidukullerplatvormid võimaldama korduvpakendi valikut samas kui Euroopa kohustus piirdub restoranidega.

Kas see on liigne agarus? Enne kui vastata, tasub vaadata, miks vabatahtlik korduvkasutusele üleminek ei õnnestunud.

Eesti võttis ühekordselt kasutatavate plasttoodete direktiivi üle leebelt, tehes teavituskampaaniaid, nügides vabatahtlike tegevuskavade koostamist jne ehk lootes turu mõistlikkusele. Tulemusena asendus plast teiste ühekordsete materjalidega, mitte aga korduvkasutusega. Seetõttu jääb 2026. aastaks seatud tarbimise vähendamise eesmärk suure tõenäosusega saavutamata. Ka topsiringlust ja pakendipesu pakkuvad ettevõtted on riigile öelnud, et vabatahtlik mudel ei tööta, sest nõudlus on hooajaline, ettevõtjad ei liitu järjepidevalt ning süsteemid ei saavuta mahtu, mille juures nad end ära tasuksid.

Sellel taustal jääb eelnõu seletuskirjast mulje, et kohustuslik korduvkasutatavuse nõue on lihtsalt turuloogika korrigeerimine. Eelnõule lisatud mõjuanalüüs näitas aga, et kohapealse nõudepesu mudeli puhul langeb ettevõtja tegevuskulu tänasega võrreldes kuni poole võrra ja investeering tasub end ära. Seega kinnitab riigi tellitud mõjuanalüüs, et ühekordne nõu ei ole odav mitte sellepärast, et ta oleks efektiivne vaid sellepärast, et tema tegelik hind on harjumuspäraselt laiali määritud pideva sisseostu ning kasvavatesse jäätmekäitlusarvetesse.

Mõjuanalüüsi numbrid toetuvad kolmele juhtumile. Nõude eluea, kaomäära ning teenusehindade osas aga eeldustele, mitte mõõdetavatele faktidele. Aus on siinkohal välja tuua ka mõjuanalüüsi järeldus, et üle Eesti hajutatud teeninduspunktidega ettevõttele on tsentraalne pesulateenus selgelt kahjumlik ja täisteenuse ostmine võib ühikukulu kolmekordistada. Väikelinna spordihoone puhvet ei ole Tallinna kino!

Ja veel. Euroopa määrus lubaks mikroettevõtjatele erandit kuid Eesti eelnõu ei luba. See on küll  koht, kus Riigikogu peaks küsima, kas kõige väiksemad ehk väärivad pehmemat üleminekut?

Medalil on ka teine pool aga sellest räägitakse vähem. Euroopa paneb ühekordsete plasttoodete tootjatele kohustuse kinni maksta avaliku ruumi prügikoristuse. Direktiivi järgi pidi see süsteem toimima juba 2024. aasta lõpust, tegelikult käivitub aga astmeliselt, alles 2027. ja 2028. aastast ning esimene korralik jäätmete koostise uuring tellitakse alles 2030. Omavalitsused, kes iga kevad parkidest topse ja suitsukonisid koristavad, on seda raha oodanud kolm aastat kauem kui Euroopa õigus ette nägi. Kui riik nõuab ettevõtjatelt tähtaegadest kinnipidamist, võiks ta sama mõõdupuuga mõõta ka enda tegevust.

Kokkuvõttes on Eesti teinud strateegilise panuse luua korduvkasutusteenustele koduturg aastaid enne kui Euroopa kitsam plastikeeld 2030. aastal ülejäänud liikmesriikides uksed avab. Kui kohalikud ringlusettevõtted, pesutaristu tarnijad ja pandilahenduste arendajad saavad oma mudelid siin tööle, on neil selleks ajaks ette näidata midagi, mida konkurentidel pole ja selleks on toimiv süsteem ning aastatepikkune kogemus. Tööstuspoliitika, mis on riietatud keskkonnanõudeks, nii nagu kogu ringmajandus.

Kuid olgem ausad. Sellel ambitsioonil on ka väga konkreetsed rahalised võitjad, kes need  rangemad reeglis on ise sisustanud. Kohustuslik korduvnõue kinodes, spordisaalides ja kiirtoidukohtades annab Eesti ringlusettevõtetele selle, mida vabaturg neile kunagi ei annaks, sest senine suvine festivalihooaeg asendub aastaringse, seadusega garanteeritud nõudlusega. Võitjate reas seisavad ka pesutehnika tarnijad ja paigaldajad, kelle ukse taha koguneb kümnete kuni sadade tuhandete eurode kaupa köökide ümberehitustellimusi. Samuti korduvnõude tootjad, kellele iga kohustuse alla minev toitlustuskoht tähendab püsiklienti koos aastase asendusvajadusega. Ning muidugi ka IT-sektor, täpsemalt pandi- ja tagastuslahenduste arendajad, kelle teenus muutub kullerplatvormide kohustuse kaudu nišist standardiks. Võidavad ka varakult kohanejad. Ettevõtja, kes jõuab kohapealse nõudepesu välja ehitada, lukustab endale mõjuanalüüsi järgi kuni poole väiksema tegevuskulu kui konkurent, kes peab ostma kallist täisteenust.

Selles ei ole midagi taunimisväärset kuid tasub teada, et keskkonnanõuetel on alati nii kaotajad kui võitjad. Ambitsioon on koduse päritoluga ning arutada võiks, kas see on meie tugevus või meie nõrkus.

Artikkel tugineb pakendiseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule, selle seletuskirjale, rakendusaktide kavanditele ja korduskasutusnõude mõjuanalüüsile (Kliimaministeerium, juuli 2026) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2025/40. Eelnõu on kooskõlastusringil ja võib menetluse käigus muutuda.

Artikkel on ilmunud ERR lehel 13.07.2026 https://www.err.ee/1610077201/anu-kull-korduskasutuse-ambitsioon-on-kodumaist-paritolu