Valmimas on standard, millega luuakse tänasega võrreldes täielikult uuenenud arusaamine kasutatud toodete turule toomisest. Selleks on standard töönimetusega Circular economy – Quality classification for remanufacturing processes. Iga kord, kui ütlen, et kasutatud akende-uste puhastamine, uuesti värvimine ning taaskasutamine on jäätmete eluea pikendamine, mitte ringmajandus, algab arutelu. Seetõttu pean loomisel olevat standardit väga oluliseks ning tänu osalemisele EVS/TK 83 Ringmajandus, töös, sain standardiprojektiga tutvuda.
Tegemist on Euroopa Liidu uue ringmajanduse standardiga, mis käsitleb taastootmist (remanufacturing) ehk kasutatud toodete taastootmist ning loob selle jaoks ühtse kvaliteediklasside süsteemi. Standard ei kirjeldada üksiku toote tehnilist taastootmise protsessi. Standardiga lepitakse kokku, kuidas hinnata ja kommunikeerida taastootmise kvaliteeti nii, et turuosalised, kliendid ja õigusloome kasutaksid samu mõisteid ja lähtuksid samadest eeldustest.
Olgu märgitud, et ringmajanduse standardite tõlkimisel oleme remanufacturing tõlkevastena kasutanud ka ’ümbertöötlemine’. Loodan käesoleva kokkuvõttega luua aluse tulevikus tõlkevaste ’taastootmine’ kasutamisele. Minu hinnangul on ’taastootmine’ kõige parem vaste kuivõrd see vastab kõige paremini nii ringmajanduse põhimõttele kui loomisel oleva standardi sisule: kasutatud tootest valmistatakse uus toode, mis vastab uue toote nõuetele.
Uus standard luuakse kooskõlas Euroopa Liidu ringmajanduse arengusuundadega. Nimelt suunavad uus ehitustoodete määrus, ökodisaini määrus koos digitaalse tootepassi nõudega ning remondiõiguse (Right to Repair) algatused tootjaid järjest enam vastutama toodete kogu olelusringi eest. Kui praegu keskenduvad regulatsioonid peamiselt parandatavusele ja korduskasutamisele, siis see standard loob esimest korda süsteemi, mille abil saab hinnata ja tõendada täieliku taastootmise kvaliteeti. Nii võib sellest kujuneda Euroopa tööstuse ringmajandusele ülemineku üks keskseid standardeid.
Standardi lähtekoht on, et ringmajanduses on taastootmine kõige kõrgema väärtusega ringmajanduse strateegiaid. Taastootmisega ei seata kasutatud toodet uuesti töökorda vaid valmistatakse uus toode, kasutades võimalikult suures ulatuses olemasolevaid komponente. Toodet uuendatakse vajaduse korral uute detailide ja tarkvaraga, seda testitakse ning see peab vastama samadele nõuetele nagu samaväärne uus toode. Valminud toode saab uue identiteedi (näiteks uue seeria- või tüübinumbri) ning sellele kehtivad kõik uue toote suhtes kohaldatavad õigusaktid.
Dokumendis rõhutatakse, et taastootmine (remanufacturing) ei ole sama mis remontimine (repair), renoveerimine (refurbishment) või korduskasutamine (re-use) kuivõrd nende tegevuste eesmärgid on täiesti teised. Remondi eesmärk on kõrvaldada mõni konkreetne rike ja taastada toote töövõime. Renoveerimine tähendab kasutatud toote parandamist või ajakohastamist selle algse konstruktsiooni piires ja nii, et toode säilitab oma identiteedi. Korduskasutamine tähendab toote uuesti kasutamist samal eesmärgil ilma põhjaliku ümbertöötlemiseta. Taastootmine erineb remontimisest, renoveerimisest ja korduskasutamisest sellega, et taastootmise väljundiks on uus toode, mis võib olla tehniliselt isegi parem kui algne versioon ning mille kvaliteet peab olema võrreldav uue toote kvaliteediga.
Standard kirjeldab ka tüüpilist taastootmise protsessi, alates kasutatud toodete tagasivõtust ja sorteerimisest, järgnevad lahtivõtmine, komponentide kontroll, puhastamine, vajadusel ümbertöötlemine või uute osade lisamine, kokkupanek ning lõplik testimine.
JOONIS: Taastootmise protsessiskeem näitab kogu voogu alates kasutatud toote tagastamisest kuni taastoodetud toote uuesti turule toomiseni. Samuti on näidatud, et taastootmiseks kõlbmatud osad asendatakse uute komponentidega või suunatakse ringlusse.
Standardi koostamine on ajendatud asjaolust, et mõistele ’taastootmine’ antakse erinevates tööstusharudes liiga erinevad tähendused. Näiteks võib see ühes kontekstis tähendada remonti, teisal renoveerimist ning vahel ka täielikku taastootmist. Selle tulemusena ei tea kliendid, mida taastoodetud toote puhul tegelikult oodata. Samuti ei saa ettevõtted oma toodete kvaliteeti võrreldaval viisil tõendada. Lisaks loovad ebaselged mõisted takistusi õigusaktides ja hangetes kuivõrd puuduvad ühesed kriteeriumid taastoodetud toodete käsitlemiseks.
Uus standard loob kvaliteediklasside süsteemi, mille abil saab taastootmise taset objektiivselt hinnata ja tooteomadusi üheselt kommunikeerida. Klient suunatakse hindama mitte toote taastootmise fakti vaid kvaliteeditaset, milleni toode on taastootmisega viidud. Pikemas perspektiivis on lootus, et standardikohane klassifitseerimine välistab vajaduse taastoodetud toodetele eraldi märgistuse loomise järele kuivõrd kvaliteediklass annab tooteomaduste kohta piisava selguse. Samuti loodetakse, et standard aitab eemaldada õiguslikke tõkkeid ning toetab ringmajanduse ärimudeleid, nagu Eestiski ülimalt populaarne toode-kui-teenus (product-as-a-service) ja taastootestamine (recommmerce), mille puhul taastoodetud toodete usaldusväärsus on kriitilise tähtsusega.
Standardi tööversiooni keskseks ideeks on, et taastootmise kvaliteeti ei hinnata mitte lõpptoote alusel vaid kogu taastootmisprotsessi küpsuse alusel. Selle eesmärgi saavutamiseks luuakse kolmeastmeline kvaliteediklasside süsteem, mille alusel saab erinevate tootjate poolt teostatavaid taastootmise protsesse muuta võrreldavateks.
Kõrgeim tase on klass A. See tähistab täielikult kontrollitud ja tööstuslikult küpset taastootmisprotsessi. Klass A tase tõendab, et ettevõttel on täielik arusaam toote toimimisest ning selle seostest kogu tehnilise süsteemiga. Kasutatakse põhjalikku tehnilist dokumentatsiooni, kõik varuosad vastavad uute toodete või taastoodetud toodete spetsifikatsioonidele, rakendatud on sertifitseeritud kvaliteedijuhtimissüsteem, lõpptooted läbivad täieliku funktsionaalse testimise ning töötajate kompetentsi juhitakse süsteemselt. Sisuliselt tähendab A klass, et taastoodetud toote kvaliteet on võrreldav uue tootega ning kogu tootmisprotsess on dokumenteeritud ja auditeeritav.
Klass B kirjeldab hästi toimivat kuid mõnevõrra väiksema küpsusastmega protsessi. Ettevõttel on põhjalikud teadmised toote funktsioonidest kuid kogu tehniline teadmus ei pruugi olla täielikult dokumenteeritud. Testimine ja kvaliteedikontroll on küll olemas kuid osa tegevusi võib põhineda ettevõtte kogemusel ning olemasoleval dokumentatsioonil, mitte täielikult standardiseeritud protseduuridel. Ka kvaliteedijuhtimine on olemas kuid selle ulatus ja sõltumatu tõendamine ei ole nii terviklikud kui A klassi puhul.
Klass C on madalaim vastuvõetav taastootmise kvaliteeditase. Klass C puhul on ettevõttel olemas üldised teadmised taastoodetavast tootest ning taastootmine toimub peamiselt praktilise kogemuse ja piiratud dokumentatsiooni alusel. Kvaliteedikontroll ja testimine on olemas kuid need ei ole täielikult formaliseeritud ning kvaliteedijuhtimissüsteem võib olla lihtsustatud. Klass C eeliseks on, et see võimaldab taastootmisprotsesse sisse seada ka väiksematel ettevõtetel kuid näitab ühtlasi, et protsessi küpsus ja tõendatus on mõnevõrra madalamal tasemel.
Oluline on teada, et klass ei sõltu ühest näitajast. Standard hindab taastootmise kvaliteeti mitme aspekti koosmõjus nagu teadmised tootest ja seda ümbritsevast tehnilisest süsteemist; võime anda tootele uus kasutusiga; taastootmise jaoks sobiva projekteerimisvõimsuse olemasolu; uute varuosade kasutamise põhimõtted; kvaliteedijuhtimissüsteemi tase ning töötajate kvalifikatsioon ja kompetents. Kõikide nende aspektide põhjal koostatakse protsessimaatriks, mille alusel määratakse taastootmise kvaliteediklass. Seega ei klassifitseerita ainult toodet vaid hinnatakse kogu taastootmisvõimekust.
Arusaadavalt ei saa standardi mõju olema kõigis tööstusharudes ühesugune. Kõige suurem väärtus tekib kahtlemata kohtades, kus toodetel on kõrge majanduslik väärtus, pikk kasutusiga, keerukas tehnoloogia ning võimalus toodet mitu korda taastoota. Sellistel juhtudel vähendab taastootmine oluliselt materjali- ja energiakulu ning loob ettevõttele täiesti uue ärimudeli. Standardi sissejuhatus rõhutab samuti, et taastootmine on mõeldud eelkõige suure lisandväärtusega toodetele ning toob näiteks autotööstuse kui ühe peamise kasutusvaldkonna.
Minu hinnangul on taastootmise standard Eesti tööstuse jaoks strateegiliselt oluline. Tuleks ainult pilk oma ninaotsast kaugemale suunata ning loobuda arusaamisest, et ringmajandus = jäätmekäitlus, materjalide ringlussevõtt ja ressursitõhusus. Taastootmine paigutub väärtusahelas nendest tegevustest oluliselt kõrgemale. Selmet materjal purustada ning uuesti tooraineks muuta, säilitatakse võimalikult suur osa toote lisandväärtusest nagu konstruktsioon, komponendid, valmistamisel kulunud energia ning tootmisesse investeeritud töö.
Eesti ettevõtete jaoks võib olulisus jaguneda mitmesse valdkonda.
Kõige enam puudutab taastootmise standard masina- ja metallitööstust. Eestis toodetakse hüdraulikaseadmeid, elektriseadmeid, automaatikakomponente, tööstusmasinaid, ventilatsiooniseadmeid ning erinevaid masinaehituse alamkooste. Paljud neist toodetest võiksid tulevikus liikuda edasi ärimudelile, kus lisaks uue toote või allhanketeenuse müügile pakutakse ka tootja poolt taastoodetud seadmeid ning komponente. See looks täiesti uue tuluallika ning tõenäoliselt aitaks hoida ka olemasolevaid kliente.
Teine oluline valdkond on seadmete moderniseerimine. Eestis on mitmed ettevõtteid, kes juba praegu uuendavad tööstusseadmeid või ehitavad olemasolevaid masinaid ümber. Praegu nimetatakse seda enamasti moderniseerimiseks, retrofit’iks või renoveerimiseks. Uus standard aitab määratleda, millal selline tegevus vastab juba taastootmise tasemele ning milliseid kvaliteedinõudeid tuleb täita.
Kolmandaks puudutab standard Eesti ettevõtteid, kes tarnivad komponente rahvusvahelistele tootjatele. Euroopa suuremad OEM-id on suunatud oma taastootmisprotsesse selle standardi järgi korraldama ning suure tõenäosusega hakkavad nad ootama sama ka oma tarnijatelt. Mis tähendab, et standard võib muutuda tarneahela nõudeks isegi neile ettevõtetele, kes ise lõpptoodet ei taasta.
Oluline mõju võib tekkida ka ehitussektoris. Kuigi see ei ole otseselt ehitustoodete ringsuse standard, liigub Euroopa ehitus järjest enam hoonete komponentide korduskasutuse ja taastootmise suunas. Näiteks ventilatsiooniseadmed, liftid, elektriseadmed, pumbad, valgustid ja muud tehnosüsteemid võivad tulevikus jõuda taastootmise mudelisse. Samuti võib standard olla oluline kaitsetööstusele. Eesti kaitsetööstus kasvab kiiresti ning sõidukite, elektroonika ja muu tehnika elutsükli pikendamine muutub üha olulisemaks. Rahvusvaheliselt ongi taastootmine just kaitsetööstuses juba tavapärane.
Eesti on olnud ISO 59000 ringmajanduse standardite aktiivne kasutuselevõtja. Taastootmise standard täiendab neid praktilise tööstusliku rakendusega. Kui ISO 59004, ISO 59010 ja ISO 59020 andsid ringmajanduse üldpõhimõtted ning mõõdikud, siis loodav taastootmise EL standard kirjeldab väga konkreetselt, kuidas kõrgema väärtusega ringmajandust tootmises ellu viia ja kuidas nii taastoodetud toodete kvaliteeti tõendada.